Margus Luik „Sulnis Saara“
/.../ Döppi villade juurest keeras Mark Wiedemanni tänavale, möödus hoogsal sammul koolimajast ning pööras seejärel kauni rõduga politseimaja juurest paremale. Lühike jupp Saue uulitsat ja usin jalutaja oligi jõudnud Karja tänavale. Peatänaval valitses vaikus. Vaid priske must kass jalutas laisalt haigutades üle tee. Tulijat nähes loomake ehmus ja põgenes läbi kangialuse sisehoovi, kus kondine vanamees ägisedes vaipa kloppis. Mark sülitas kolm korda üle õla. Tegelikult ei uskunud ta selliseid asju, aga tegi seda igaks juhuks alati. Pisut paremale keerates lõppes tänav turuplatsiga või õigemini algas sealt. Siin asus hotell St. Petersburg, kus Mark kavatses veeta esimese osa oma puhkusest.
Kahekordne puidust võõrastemaja oma neljale valgele sambale toetuva klaasrõduga oli turuplatsi ehteks. Esinduslikus paraadvormis portjee tegi Markile sügava kummarduse, võttis kohvri ja palus endale järgneda. Nad läksid mööda paraadtreppi üles teisele korrusele ja astusid turuplatsi vaatega tuppa. Tänanud abistajat ja asetanud kohvri nurka, avas Mark akna. /.../
Lk 20 – 21
/.../ Valgete raamidega päikeseprille kandev Saara saabus kuursaali poolt, seljas neerumustriga virsikukarva pealelõunakleit ja jalas nahast rihmikud. Huuled nunnult pruntis, kinkis ta mehele õhusuudluse, mille see ahnelt kinni püüdis. Mark tasus humalavee eest ja nad jalutasid trepist alla promenaadile, kus pilvitu topaassinise taeva all liikus rohkelt rahvast. Puhkajaile omasel väärikal ning mõõdetul sammul patseerisid supelsaksad, daamid käevangus, mööda kaldapealset ja tervitasid ontlikult kaabut tõstest vastutulijaid, jätkates seejärel jalutuskeppide klõbinal teekonda. Päevapiltnikud tegid oma igapäevast tööd, üritades möödujailt foto abil leivaraha teenida. Lapsed sõid pinkidel jäätist ning ajasid Vilmsi pargi puude varjus üksteist taga. Lahel sõitsid mehed ja naised kanuude ning paatidega, osad olid rentinud purjekad. Taamal ujuti välibasseinis ning tehti kõrgest tornist vettehüppeid.
Suvist idülli oli nautima sõitnud kirju seltskond: lisaks kohalikule võis kuulda soome, vene, rootsi ning saksa keelt, ja polnud ka ime, sest Karl Abraham Hunnius ja ravimuda olid väikelinnast juba 19.sajandil tuntud kuurordi teinud. Hall kuld aitas peamiselt liigese- ja lihasehädade korral, aga väidetavalt ka mitme muu tõve vastu. Markile muda ei meeldinud, kuna selle lõhna võis veel pikka aega pärast protseduuri lõppu kehapinnal tunda, aga võib-olla polnud ta veel lihtsalt piisavalt vana, et selle väärtust hinnata. Oli kuidas oli, aga mudast sai siinne edulugu alguse ja seetõttu sõideti Haapsalusse tervist parandama üle kogu Euroopa. /.../
Lk 76 – 77
Allikas: Luik; Margus „Sulnis Saara“ Tallinn, 2020 : Suvitusromaan