Jüri Kuuskemaa „Koduarheoloogia : minu "barokkbarakk" Haapsalus“
Majaraamat tunnistab
Lk 124 – 125
/.../ Pärast sõda seadis nõukogude võim sisse majaraamatud, et elanikkonna liikumist hõlpsam jälgida oleks, et kes ja kus ja millal käib, ka lühikeseks ajaks. Majavalitsuse sellekohast registreerimistegevust kontrollis ja kinnitas kohalik miilitsavolinik. Viimaste ametisse määrati ustavaid, eeskätt umbkeelsete venelaste seast. Nende meeleheaks on osa majaraamatu sissekandeid eesti linnas Haapsalus tehtud vene keeles. Muidugi, nõukogude garnisoni paigutamine Haapsallu ning sõjaväelennujaama rajamine Kiltsi mõisa maadele tõi siia kanti hulga sõjaväelasi ja nende perekonnaliikmeid, mistõttu Rohuküla teele tekkis vene militaarasum, mida hakati poolpilklikult nimetama Panfilovkaks. Sest peale ei saanud Haapsalus enam läbi ainult eesti keelega.
Majaraamatu sissekanded algavad 1947. aastal. Üks erileht raamatu vahel teatab, et 1946. aastal oli majja sisse kirjutatud kogunisti 12 inimest, neist osa perekonniti. Sealhulgas oli mitu kodust vanemat naist, tante Guste eakaaslased. Huvitav on jälgida üüriliste ja suvitajate loetelu. Arvukate koolilaste kõrval, kes maalt linna kooli tulid, on ka tööle tulnud täiskasvanuid, enamasti eestlased, kuid ka mõni lätlanna, üks soomlanna ning üks Venemaalt tulnud eesti nimega, ent venelannaks nimetatu. Viimase puhul peab meenutama, et 1937. aastal olid eestlased Nõukogude Liidus vaenulikuks rahvaks kuulutatud ning eestlasi hukati arvukalt üksnes rahvusliku kuuluvuse põhjal; neis oludes oli ohutum end venelaseks kuulutada. Tulijaid oli ka Leningradi oblastis, sealhulgas 1948 aastal suvitama saabunud venelanna Tatjana Tšernova, kellelt ma hiljem tante Guste majaosa ostsin. Kaugemaid tulijaid olid Tomskist ja Tjumenist aastal 1949, eestlased, vististi vabastatud 1941. aastal küüditatute või arreteeritute seast.
Minu vanaema on esimesi kordi majaraamatus mainitud aastatel 1949 ja 1950. Tõenäoliselt olin ma siis temaga kaasas. Ent järgnevast, minu aeganõudnud sisseelamisest Haapsallu, oli selle kirjatüki alguses juba juttu. Mida öelda järelsõnaks sellel aastatuhandel toimunu kohta?
Aed hakkab ilmet võtma
Lk 149 – 150
/.../ Kui mu kaasa on särades mingi järjekordse istikuga aeda jõudnud, saan ma vahel selle jaoks istumisauku kaevates veidi põnevust kogeda: kas leian taas midagi kõrvalepanemise väärset või tuleb piirduda mitte eriti amüsantse kivide väljakangutamisega.
Kord leidis aga kaasa mustasõstra põõsast istutades ning selle tarvis koos pojapoeg Johannesega auku kaevates sealt ühe Vene denga aastast 1957. Pean häbiga tunnistama, et see piirkond oli Jüri-nimelise koduarheoloogi kühvli alt juba läbi käinud, kuid münt kahe silma vahele jäänud.
Viimastel aastatel oleme nii kaugele jõudnud, et kogu aias viibimise aeg ei kulu enam koristamisele, umbrohu kitkumisele, niitmisele, istutamisele ja kastmisele, vaid vahel jääb mõni tunnike üle luuslangi löömiseks. Tõesti on tore istuda õunapuu all kas kohvitassiga, õuna nosides või niisama ümbrust takseerides.
Erinevalt mõningatest perfektsionistidest ei seagi me endale võilillevaba aia eesmärki. On muudki teha peale võililledega sõdimise.
Kui maja sai ostetud, sai minu poolt kergemeelselt lubatud sealt porgandeid kasvatama hakata. Tütar Karin Victorial, kes algselt kõige majaostu vastalisem, ei olnud see ununenud ning tänavu kevadel tõi ta kingituseks paki porgandiseemneid. Nii tuligi mul kevadsuvel elu esimesed porgandid kasvama panna. Võib-olla võin ma mõne aasta pärast, kui küsitakse, et kes ma siis niisugune olen, vastata: "Porgandikasvataja Haapsalust!".
Allikas: Koduarheoloogia : minu "barokkbarakk" Haapsalus / Jüri Kuuskemaa ; [toimetaja Aili Saks ; kujundaja Anneliis Aunapuu, fotod: Jüri Kuuskemaa ... jt.] 2017