Sofi Oksanen „Stalini lehmad“
/.../ Kui Katariina läheb Moskvasse oma soomlast külastama, on lennukis Katariina kõrval tühi koht.Viimasel momendil tormab sinna mees, kes hakkab Katariinaga familiaarselt juttu ajama. Katariina ei ütle mehele midagi, lihtsalt noogutab, kuid mees ei ootagi, et Katariina vestlusest osa võtaks, vaid patrab edasi terve lennu jooksul. Mees räägib, et käis Lapimaal kulda kaevamas ja läheb sealt sujuvalt jutuga edasi Suure Isamaasõja juurde, kus ta väidetavat osales ja oli toona Haapsalu kandis. /.../
Lk 60
/.../ Ostan lillelise kodukitli Haapsalust 1994. või 1995. aastal, kannan seda Soome kodus. Nüüd on need juba kõik Eesti kauplustest kadunud. Neid näeb üksnes maakohtades küürus memmede seljas. /.../
Lk 69
/.../ Tahtsin eksida Haapsalus selle tapamaja taha, mille juures mu tädi sai kord ühel hilisõhtul singiga vastu pead, kui neid loobiti üle tapamaja aia tee peale, kust minu tädi tulek oli õige adressaadi ilmselt minema ehmatanud. /.../
Lk 121
/.../ Oleks parem, kui Olja viiks osa ära, kuskile mujale hoiule. Ta on küll kaupa välja pannud jaokaupa, aga ilmselt ikka liiga ruttu. Igatahes oli Haapsalus importkaupa palju vähem kui näiteks Tallinnas, sest Haapsalu oli oma mereäärse asendi tõttu välismaalastele suletud - ema ja Anna said tollal linnas olla ainult seetõttu, et tädi elas seal ja vormistas küllakutse Haapsallu. 80ndate esimestel aastatel taotlused ka rahuldati, tuli lihtsalt käia passidega end kirja panemas Haapsalus seesuguste küsimustega tegeleva miilitsa juures. /.../
Lk 132
/.../ Pärast tüli jääb Olja Haapsalus vahele ja on sunnitud kolima Tallinna. Ema kahtlustab, et tädi käsi oli mängus, sest nii väga põlgas tädi Oljat ja nii väga tahtis ta teistele inimestele asjade toomisele lõpu peale teha. /.../
Lk 134
/.../ Sofia hakkab ajama piiritust ja viib Rohuküla sadamaehituse artsile peale piirituse ka võid ja seasinki. Vastutasuks annab arst nõu, kuidas pääseb Arnold haiguspuhkusele. Tõsisemaid traumasid tekitamata antakse Arnoldi käele päris kole väljanägemine sel teel, et käsivars mähitakse rätikusse ja taotakse seda haamriga niikaua, kuni käsi paistetab üles. Tekib üsna võimas paistetus, arst määrab Arnoldile mõned haiguspäevad ja too saab minna koju, et normid täis teha, sest normid tuleb täita, isegi kui majas pole ühtegi töötegijat. Vajaduse korral paistetab Arnoldi käsi uuesti üles. /.../
Lk 189
/.../ Tädi ukse kriuksumine ja puust elumaja lõhn. Sama rõske lõhn, mis on ka kõigis teistes Haapsalu telliskivivoodri ja puutrepiga puumajades. Samad nimetatud uksed nagu kõigis teistes nõukogude ajal tähistatud majades. Iseseisvus pole toonud koduustele perekonnanimesid, ukse kohal on ainult numbrid, nagu Nõukogude Liidus oli kombeks. /.../
Lk 245
/.../ Ema tõi mind siia tädi juurde. Tema arust kulub mulle ära väike puhkus ning just siin, Haapsalus, kus ma pole olnud lapsepõlvest saati, mitte kordagi pärast iseseisvumist, isegi mitte tükk aega enne seda, sest olen oma reisidel piirdunud Tallinnaga. /.../
Lk 246
/.../ Pimeda saabudes on siin tulesid endiselt vähe, tänavavalgustust pole väljaspool keskusi ollagi, vähemasti on liiklusmärke hakanud tasapisi oma kohtadele tagasi ilmuma - iseseisvumise järel maksti vanametalli eest nii hästi, et selle varastamine oli tulus äri. Sõiduautosid liigub Tallinna ja Haapsalu vahel vähe. Nagu ennegi. Kuid kolhooside paukuvad veoautod on kadunud, tee on remonditud ning auto ei hüple enam ja Volga pikk tagumine pool ei käi iga natukese aja tagant vastu maad. Millega siin õige liigutakse? Kus on bussid? Kuhu on kadunud kõik lapsed? /.../
Lk 256
/.../1984. aastal saime tädi esitatud küllakutsele esimest korda äraütleva vastuse. Kuna ema tahtis siiski vanaema näha, pidime sõitma turistina Tallinnasse, ööbima hotellis ja majutama enda juures vanaema, kes kannatas välja sõidu Tallinna, Juuli juurde. Meie reis kestis kolm päeva, nagu Tallinna turismireisidel tollal kombeks.
Meile öeldi ära ka järgmisel aastal.
Vanaema ütles, et Linda näpp on mängus, lihtsalt õelusest.
Ema kahtlustas Mariat, kelle poiss oli ta maha jätnud selle teksatagi pärast, mida ema ei toonud.
Küllakutsega tegelev ametnik ütles saja fimmi eest, et äraütlemine tuli Haapsalu piirkonnast. Seal oli keegi, kes ei tahtnud meid sinna linna, aga ametnik ei osanud öelda, kes seda tegi.
Sellest järgmisel aastal hakkas dokumente ajama Juuli. Vanaema nõrka tervislikku seisundit kinnitava arstitõendi alusel sai Juuli erandkorras õiguse esitada küllakutsepaberid vanaema eest, ehkki ta polnud meie lähisugulane, vaid ema tuttav. Ametiasutustes kestsid vastuvõtuajad ainult paar tundi, peamiselt keset tööpäeva, ent õnneks ajasid ka kõik teised oma isiklikke asju tööajal, nii et Juuli oli poliitiliselt laitmatu mainega ning elas eramajas kahekesi oma pojaga - elamispinda oli küllalt, et välismaalasi majutada ja üleüldse oli maja niisuguses seisukorras, et ei tekitanud Nõukogude Liidule ülemäära häbi.
Juuli korraldatud küllakutse läks läbi.
Kuid jalg ei lubanud vanaemal Tallinna tulla.
Ema jooksis ühest ametiasutusest teise. Erivisiidiga tegelev ametnik kordas, et Haapsalu piirkonnast oli tulnud eitav vastus.
Kuid minu ema, Sofia, ei pääse Tallinna. Tema jalg ei kanna ja tal on olnud infarkt.
No minge siis, ütles mees, minge.
Ema ütles, et ta ei viinud mehele muud kui ilusas pakendis habemeajamisvett ja -vahtu ning kohvi. Mitte midagi muud.
Mõelda.
1987. aastal saime eriviisa Haapsallu sõiduks. Tädil ei lasknud ema enam küllakutsega tegeleda.
Loomulikult tähendas see seda, et Juulile tuli tuua varasemast rohkem kingitusi. Ja see tähendas omakorda suuremaid kulutusi. Kõik ema juhuslikud väikesed sissetulekud kulusid Eestisse viidava kraami soetamiseks ja ühtlasi näpistas ta pisut majapidamisraha arvelt. Tahtjaid oli liiga palju ja raha liiga vähe. Mina sain sellest kõigest teada juhuslikult, kui märkasin, kui põhjalikult tutvus ema allahindlusolukorraga. Kui soodushinnaga pakuti just Juulile sobivaid kingi - jumal tänatud, Juulil oli väike jalg ja seetõttu võis talle alati leida allahinnatud kingi - kui rahakotis olev kümnekas oli selle päeva toiduraha, jättis ema endale toidu ostmata ja muretses ainult oma lapse ninaesise eest. Ja kui ema leidis allahindlusest Juulile passiva seeliku, jättis ema endale juuksevärvi ostmata. Kuna kartulid olid võtta omast käest, sõi ema päevast päeva kartuliputru. Ta ei tahtnud, et issi näeks ja saaks teada, mille peale kulusid tema vähesed sissetulekud. Seepärast ei palunud ta issilt kunagi raha, vaid ütles, et seda jagus kenasti.
Mariale mantel või oma kingad parandusse?
Lindale deodorant või endale hambapastat?
Sukkpüksid Juulile või endale?
Valik langes alati selle kasuks, kes ei olnud ema.
Ja peale selle veel müügiks mõeldud riided, mida ema pidas samuti tähtsamaks kui enda vajadusi.
Isegi hammaste ravi jäi ootama järgmist Eesti-reisi. /.../
Lk 262 – 264
Allikas: Sofi Oksanen Stalini lehmad :romaan / soome keelest tõlkinud Tauno Vahter ; toimetanud Helen Arak ; kujundanud Rein Seppius: Tallinn, 2004, 293 lk.
Lk 132
/.../ Pärast tüli jääb Olja Haapsalus vahele ja on sunnitud kolima Tallinna. Ema kahtlustab, et tädi käsi oli mängus, sest nii väga põlgas tädi Oljat ja nii väga tahtis ta teistele inimestele asjade toomisele lõpu peale teha. /.../
Lk 134
/.../ Sofia hakkab ajama piiritust ja viib Rohuküla sadamaehituse artsile peale piirituse ka võid ja seasinki. Vastutasuks annab arst nõu, kuidas pääseb Arnold haiguspuhkusele. Tõsisemaid traumasid tekitamata antakse Arnoldi käele päris kole väljanägemine sel teel, et käsivars mähitakse rätikusse ja taotakse seda haamriga niikaua, kuni käsi paistetab üles. Tekib üsna võimas paistetus, arst määrab Arnoldile mõned haiguspäevad ja too saab minna koju, et normid täis teha, sest normid tuleb täita, isegi kui majas pole ühtegi töötegijat. Vajaduse korral paistetab Arnoldi käsi uuesti üles. /.../
Lk 189
/.../ Tädi ukse kriuksumine ja puust elumaja lõhn. Sama rõske lõhn, mis on ka kõigis teistes Haapsalu telliskivivoodri ja puutrepiga puumajades. Samad nimetatud uksed nagu kõigis teistes nõukogude ajal tähistatud majades. Iseseisvus pole toonud koduustele perekonnanimesid, ukse kohal on ainult numbrid, nagu Nõukogude Liidus oli kombeks. /.../
Lk 245
/.../ Ema tõi mind siia tädi juurde. Tema arust kulub mulle ära väike puhkus ning just siin, Haapsalus, kus ma pole olnud lapsepõlvest saati, mitte kordagi pärast iseseisvumist, isegi mitte tükk aega enne seda, sest olen oma reisidel piirdunud Tallinnaga. /.../
Lk 246
/.../ Pimeda saabudes on siin tulesid endiselt vähe, tänavavalgustust pole väljaspool keskusi ollagi, vähemasti on liiklusmärke hakanud tasapisi oma kohtadele tagasi ilmuma - iseseisvumise järel maksti vanametalli eest nii hästi, et selle varastamine oli tulus äri. Sõiduautosid liigub Tallinna ja Haapsalu vahel vähe. Nagu ennegi. Kuid kolhooside paukuvad veoautod on kadunud, tee on remonditud ning auto ei hüple enam ja Volga pikk tagumine pool ei käi iga natukese aja tagant vastu maad. Millega siin õige liigutakse? Kus on bussid? Kuhu on kadunud kõik lapsed? /.../
Lk 256
/.../1984. aastal saime tädi esitatud küllakutsele esimest korda äraütleva vastuse. Kuna ema tahtis siiski vanaema näha, pidime sõitma turistina Tallinnasse, ööbima hotellis ja majutama enda juures vanaema, kes kannatas välja sõidu Tallinna, Juuli juurde. Meie reis kestis kolm päeva, nagu Tallinna turismireisidel tollal kombeks.
Meile öeldi ära ka järgmisel aastal.
Vanaema ütles, et Linda näpp on mängus, lihtsalt õelusest.
Ema kahtlustas Mariat, kelle poiss oli ta maha jätnud selle teksatagi pärast, mida ema ei toonud.
Küllakutsega tegelev ametnik ütles saja fimmi eest, et äraütlemine tuli Haapsalu piirkonnast. Seal oli keegi, kes ei tahtnud meid sinna linna, aga ametnik ei osanud öelda, kes seda tegi.
Sellest järgmisel aastal hakkas dokumente ajama Juuli. Vanaema nõrka tervislikku seisundit kinnitava arstitõendi alusel sai Juuli erandkorras õiguse esitada küllakutsepaberid vanaema eest, ehkki ta polnud meie lähisugulane, vaid ema tuttav. Ametiasutustes kestsid vastuvõtuajad ainult paar tundi, peamiselt keset tööpäeva, ent õnneks ajasid ka kõik teised oma isiklikke asju tööajal, nii et Juuli oli poliitiliselt laitmatu mainega ning elas eramajas kahekesi oma pojaga - elamispinda oli küllalt, et välismaalasi majutada ja üleüldse oli maja niisuguses seisukorras, et ei tekitanud Nõukogude Liidule ülemäära häbi.
Juuli korraldatud küllakutse läks läbi.
Kuid jalg ei lubanud vanaemal Tallinna tulla.
Ema jooksis ühest ametiasutusest teise. Erivisiidiga tegelev ametnik kordas, et Haapsalu piirkonnast oli tulnud eitav vastus.
Kuid minu ema, Sofia, ei pääse Tallinna. Tema jalg ei kanna ja tal on olnud infarkt.
No minge siis, ütles mees, minge.
Ema ütles, et ta ei viinud mehele muud kui ilusas pakendis habemeajamisvett ja -vahtu ning kohvi. Mitte midagi muud.
Mõelda.
1987. aastal saime eriviisa Haapsallu sõiduks. Tädil ei lasknud ema enam küllakutsega tegeleda.
Loomulikult tähendas see seda, et Juulile tuli tuua varasemast rohkem kingitusi. Ja see tähendas omakorda suuremaid kulutusi. Kõik ema juhuslikud väikesed sissetulekud kulusid Eestisse viidava kraami soetamiseks ja ühtlasi näpistas ta pisut majapidamisraha arvelt. Tahtjaid oli liiga palju ja raha liiga vähe. Mina sain sellest kõigest teada juhuslikult, kui märkasin, kui põhjalikult tutvus ema allahindlusolukorraga. Kui soodushinnaga pakuti just Juulile sobivaid kingi - jumal tänatud, Juulil oli väike jalg ja seetõttu võis talle alati leida allahinnatud kingi - kui rahakotis olev kümnekas oli selle päeva toiduraha, jättis ema endale toidu ostmata ja muretses ainult oma lapse ninaesise eest. Ja kui ema leidis allahindlusest Juulile passiva seeliku, jättis ema endale juuksevärvi ostmata. Kuna kartulid olid võtta omast käest, sõi ema päevast päeva kartuliputru. Ta ei tahtnud, et issi näeks ja saaks teada, mille peale kulusid tema vähesed sissetulekud. Seepärast ei palunud ta issilt kunagi raha, vaid ütles, et seda jagus kenasti.
Mariale mantel või oma kingad parandusse?
Lindale deodorant või endale hambapastat?
Sukkpüksid Juulile või endale?
Valik langes alati selle kasuks, kes ei olnud ema.
Ja peale selle veel müügiks mõeldud riided, mida ema pidas samuti tähtsamaks kui enda vajadusi.
Isegi hammaste ravi jäi ootama järgmist Eesti-reisi. /.../
Lk 262 – 264
Allikas: Sofi Oksanen Stalini lehmad :romaan / soome keelest tõlkinud Tauno Vahter ; toimetanud Helen Arak ; kujundanud Rein Seppius: Tallinn, 2004, 293 lk.