Lehte Hainsalu „Kellakuuljad“ / Ernst Enno lk 243 - 251
/…/ „Ma kuulsin, et kirjarahvas valmistab homme tulema.
Neile olla vale teadustus antud.“
„Mis mõttes vale teadustus! Päevalehes oli ju perekonna poolt selga sõnaga surmakuulutus! Suurelt!“ vihastas Jott. „Matmine laupäeval, 10.seekuupäeval kell 12 Haapsalu Jaani kirikus!“
„Vast nad siis Päevalehte ei loe.“
„Mis nad homme siia enam otsivad! Tule eile meile! No on ühed!“
Elupuukrants läks rangelt raskemaks, vajutas käsivarre veresooned kinni, käsi sures ja surises. Jott oli arvestanud, et mõni kolleega, kes ise ei märganud leinakimpu kaasa võtta ja võõras linnas lillepoodi ei leia, aitab tal kulusid kanda või vähemalt asub paarimeheks pärga tassima. Oleks Kirjanikude Liit täies koosseisus edasi Tartus, vaevalt sihukest oleks lastud juhtuda, aga tallinlased – ei need linnast välja saa, iga teine maakotus on neile kui Linnutee taga! Mis peab Jott Tee nüüd tegema, Kirjanikkude Liidule määratud kohta ei saa ta sisse võtta oma isikliku pärjaga, tema – jt!
Jaani kiriku hingekell hakkas lööma, kui puusärki, Vironia korporatsiooni värvitekkel kaane peal, välja kanti. Valge rist Ernst Enno nimega asus rongi etteotsa, ja pikk rong võis minna liikuma.
Saanud üleeile surmasõnumi, oli Jott Tee neli Enno värsiraamatut riiulist alla võtnud. Hommikupoole ööd arvas ta aru saavat nendestki ridadest, mis seni olid ähmane uiutus tundunud. Surm tõlkis kõik. Surm muudab maise elu lõplikuks, nõnda et inimese looming iseoma jõul edasi elab, lõpmatuks muutub, ilma et karta oleks autori vahelesegamist või tagasivõtmist; nüüd oleneb kõik lugejast, tema suutlikkusest looja pärandit mõtestada.
Hingekella harvades löökides kuuldus nagu Enno enda hääl. –
Tõuse … o süda … lenda … ja mängi
tõuse … kui liblik sa … tõugu seest
kellade helin käib … kellade helin
kumiseb … kõneleb … tõusmisest.
Valge puusärk liikus läbi puhasvalgesse pidulikku härmatisse riietatud Haapsalu. Ei mäletanud, et millalgi varem see linn nii kaunis, nii ootlik oleks tundunud. Kõik oli suunatud ühele sündmusele, ühele olekule, kogu linn oli leinarongis või tänavate veeres rongi saatmas. Lumesadu oli pehmete udusulgedega katnud hallid teed, ent aegsasti lõppenud, nii et kirgas külm enne päikesetõusu oli jõudnud puud-põõsad ja viimse kui kulurohututi härmaga ehtida; jahe valge päikseketas vaatas erksinisest taevast – valge, sinise ja halli harmoonia, Enno sümbolvärvid, mis korduvad värsist värssi, said nüüd ilmsiks. Valguses uppunud sina, nagu ta kirjutas! Mu avaruses õitseb sinivalge maa!
Joti pilk saatis mustade peakatete hulgas ainsat heledat pearätti: Ella Enno. Toda rätti pandi tähele, too oli sosistamiseks. Soe voog läbis Joti südant, ta mõistis lese sõnumit. Ehk mõistsid mõnedki, ehk tuli neile siit-sealt värsijupp meele – Edasi viib valge tee; tuleviku valged raad; valged hingelilled; valgemeelne; valged ristikheinad; särk valgetest linadest; mõtte lumivalged tiivad; valge kirik; nad kandvad valgeid riideid omas hinges; valguslõhn; magus on elada valguses; valgus maeti mulda võrsuma; meid valgus kutsus tulla; valguskodumaa. Ikka aina, igal leheküljel, järelejätmata, ent silmist-kõrvust mööda ka tarkadel meestel.
Nii ei pidanud Jürgenstein omal ajal paljuks arvustust maailma läkitada: Suur osa Enno laulusid kannatavad selguseta ja sihita sonimise (Schwärmerei) all. Või Tuglas: Joobnud burschi laul, odav moraliseerimine, kui pääliskaudne, kui diletantlik see kõik on; kuula kui uimase paaga, see äratab ainult santi meeleolu seesuguse kirjanduse üle! Nii ka Hindrey ja Suits, ah nad ükski ei kahelnud oma lühikese mõõdupuu ulatuvuses. Enno kannatas kriitika all väga, eriti mis puutus vormi meisterlikkuse, sest nägi, et tema sõnum pärale ei jõua; ta hakkas salmikindlaid laule looma, sonettegi, ent mida’s – kui enne oli ette heidetud värsisaamatust, siis nüüd öeldi suisa: eelmised kogud olid paremad! Enno tõmbus enesesse, ei teinud seda ainuvõimalikku järeldust: tema esimesed laulud on nüüd kohale jõudnud, küllap jõuavad järgmised ka. Tema nii enesekindel ei olnud, küll aga teadis muud lohutust. –
Okkad üksi hääd pärjaks vaikse pääs.
Sa riputa igale haavale,
Mis elu lõi, valguse lund.
Ma läksin seda valuõndsat rada.
Üks luule, oleks, millel asu veel ei ole,
Üks valgus, mis ei mõista sõnas mõtelda.
Üksi Visnapuu oli too, kes teda armastas, ja Sööt oli ta südamesõber: Ent Visnapuugi oli teda kord elus kohanud, kui külastas artikli kirjutamise eesmärgil, ja siis temast inspiratsiooni keset tuba puupakul seistes, vaip üle pea, et viis meelt ei segaks tunnetamist. Vahest oli see visnapuulik kujund, mis tahtis väljendada looja vajadust süüvida iseendasse, kuid võeti vasta sõna-sõnalt ja laia naeruga.
Üksi Visnapuu oli too, kes teda armastas, ja Sööt oli ta südamesõber: Ent Visnapuugi oli teda kord elus kohanud, kui külastas artikli kirjutamise eesmärgil, ja siis temast inspiratsiooni keset tuba puupakul seistes, vaip üle pea, et viis meelt ei segaks tunnetamist. Vahest oli see visnapuulik kujund, mis tahtis väljendada looja vajadust süüvida iseendasse, kuid võeti vasta sõna-sõnalt ja laia naeruga.
Oli sündinud see, et luuletaja Enno lahtise haua veeres polnud ühtki sulerüütlit, küll aga inimese Enno teekaaslasi mitmest eluperioodist. Mõnel kalmulisel tuli ehk imestada – ah see Enno, hall hallis, väiksepooline, tähelepanu nõudmatu, ongi too Enno!
Ja kõiges üksilduses elad, oled
kui seeme musta mulda külvatud –
kui sured, algad teisipidi kasvu,
kui kasvad, viljaks oled määratud.
Hauda hakati kinni ajama, rahvas pudenes laiali, et vahepeal omi kadunuid tervitamas käia või pisut eemal uudiseid vahetada. Jotil siin Haapsalus tuttavaid polnud, ei mulla all ega mulla peal, ta kavatses pisut ringi kõndida ja mõtteid koguda, juhuks kui peab pärjapanekul siiski mõne hüvastijätusõna ütlema. /…/
Lk 243 - 246
/…/ Ella Enno vaatas labidate julma tööd, ent näis, nagu ei näeks ta seda. Tuimalt ja mujalolevalt andis ta kätt üha uutele ja uutele leinajatele ja kuulas nende äravahetamiseni sarnast lohutust. Ikka jutustati, kuidas Ennoga oli tutvutud ja oldud ja kuidas nüüd kaotus suur on. Ikka kõneleti ilusatest lauludest, mis kunagi ei surevat, ja uskumata kaunist ilmast – nii sügav härmatis nüüd märtsis veel! – mis pidavat näitama lahkunu kaunist iseloomu ja hingepuhtust. Ei väsitud imestamast kirjanike puudumise üle, nii et lesk pidi sellegi kohta sõnakese lausuma.
„Enno ütles ükskord ammu mulle: Vaata kui ma ükskord suren, siis mata mind maha, nii et keegi ei näe! Mina ütlesin talle: Seda ma ei saa lubada, egas sa ole mõni nööpnõel! Surm on ju ainult üleminek, ütles tema tookord ja naeris ise. Aga mulle jäi see meele. Ehk ongi tema soovi kuulda võetud.“
„Või nii ütleski! Et mata maha kellegi nägemata! Aga siia on ju palju rahvast kokku teadnud tulla.!
„Ehk need on siis sallitud. Lihtinimesed. Enno ise oli ka lihtinimene.“
„Mis te nüüd, kallis proua Enno, kadunud Ernst oli ikke üks väga suur inimene!“
Lk 248
Allikas: Kellakuuljad : ahelromaan / Lehte Hainsalu ; kujundanud Made Balbat ; toimetanud Maarja Ojamaa: Tallinn : Eesti Raamat, 2001, 487 lk.