Tiina Peil "Pärimust Eesti rannast"
See raamatuke talletab ja ühtlasi loob
killukese Eesti rannapärimust, keskendudes umbes sajanditagusele argisele ja
erilisele Mandri-Eesti ja Hiiumaa põhjarannikul. /…/
(tekst kaane siseküljel)
/…/ Tursast õpiti lugu pidama võrdlemisi hilja.
Turustada oli seda raske, sest kala riknes kiirelt ja nii jäi see põhiliselt
oma tarbeks, peeti isegi näljakalaks. Nii on teateid, et võrku jäänud tursk
veel 19. sajandi lõpul tagasi merre visati. Rannarootslaste rehealuses pikalt
suitsutatud tursk oli siiski laiemalt tuntud ja seda turustati linnades ja
kodust kaugemal juba 19.sajandil. Näiteks Haapsalust ja Paldiskist on teateid,
et rootslaste suitsutursk oli sealsetel laatadel hinnas. Angerjaga olid aga päris
omamoodi lood: hiidlased ja saarlased pidasid seda kala kaua toiduks
kõlbmatuks, otse mürgiseks. Angerja, keda ka mereussiks kutsuti, püünisesse
sattumist peeti isegi õnnetuse kuulutajaks. Suhtumine muutus 20.sajangi algul
ja angerjat hakati mõrdadega püüdma, müüma, ent ka ise sööma. Kuusalu ja
Jõelähtme kihelkonnas asendas angerjas kui rasvane kala liha: temaga keedeti
talvel nii kapsa- kui hernesuppi.
Lk 37
Allikas: Tiina Peil "Pärimust Eesti rannast" : Tallinn, 2011