Helme
Väljaste „Süütalastepäev“
Kahekümne üheksas peatükk
Teisipäeval, 30.detsembril. Heiki
Kee jõuab keskpäevaks Haapsallu.
On vaks vahet, kas reisid inkognito
või nii, nagu Heiki võttis nüüd ette uue sõidu Haapsallu: täiesti avalikult,
varjamata oma nime ja nägu. Ta valis riidekapist välja kõige hinnalisema
villasest riidest helehalli rätsepatööna valminud talvejaki koos ema mälestusena
alles hoitud ja meesterahva jaoks köösneri poolt kohendatud halli
karakullkraega. Selle all oli musta värvi hästi istuv poest ostetud ülikond,
valge triiksärk ja sinine lips. Peas kandis ta mantliriide ülejäägist õmmeldud
sonimütsi, millel olid külje peal väikesed ümarad kõrvakesed, neid sai külma
kaitseks lonti lasta. Väikesemõõdulisse reisikohvrisse, just selliste
mõõtmetega, mida sai endaga ühes võtta lennukisalongi, ladus ta korralikult
kihiti vähem pidulikke igapäevariideid: dressipüksid ööseks, kõrge kraega
põdramustriga kampsuni, paar paari sokke, hallid viigipüksid ja kampsuni all
kantavad T-särgid. Tükki neli. Hügieenitarbed, telefonilaadija ja käterätt.
Mine neid Haapsalu häärberipidajaid tea, annavad nad sulle kuivatusräti või
mitte. WC-paberi rulli ta igatahes kaasa võtma ei kippunud. Kui vaja, saab
kõike poest osta. /.../
Lk 165
/.../
Mööda Posti tänavat minnes kujutas ta ennast juba uues rollis ette: rikas
pensioniealine eestlane, kes elab Soomes. Hetketi isegi tundus, et talle vaadatakse
järele. Ta noogutas kergelt ja ütles mõttes: "Jah, mina olengi eestlane,
teie tuntud kaasmaalane Heiki Kee!"
Lumi,
jumal tänatud, oli jäägitult läinud, ei jälgegi enam talveilmast ja
jääpurikatest. Ühe tuttavana tunduva maja akende all põles palju küünlaid, mis
lisasid Heiki meeleolule pidulikkust: jah, 2014.aasta lõpp tuleb meeldejääv! Ta
planeerib endale mõnusa vana-aastaõhtu Haapsalus, linnas, mida ta kunagi kogu
hingest vihkas. /.../
Lk 166
Allikas:
Väljaste, Helme
„Süütalastepäev“ : romaan , Tallinn, 2021