Viktor Aman „Raamat Eestimaa rootslastest''
Haapsalu
Linn paistab kõige ilusam siis, kui sellele läheneda
vormsilaste ja noarootslaste kombel mere poolt. Kevadistel ja varasuvistel
hommikutel saabus lahele hulk nende kalapaate, mis möödusid Suurest Holmist ja
maabusid Vanasadama silla ääres. Kui räime jätkus, võis neid olla palju.
Svibyst saabus vormilaste liinilaev ja Noarootsi poolt Österbyst teine, ning
inimesed liikusid oma kraamiga linna turu poole. Lõunast maa poolt tulid hobuse
ja vankriga eestlased. Linlased tegid oma sisseoste, ja üksikud suvitajad olid
ärkvel, vaatamas kaunist hommikut ja valgusmängu lahe kohal. /…/
/…/ Poolsaarest omakorda ulatuvad põhja poole kaks
pikka, madalat ja kitsast haru, mille vahel asub Väike viik.
Lahe
nimi on Viik ka eesti keeles, samuti on rootsikeelse nimekuju säilitanud Suur-
ja Väike-Holm. Nimelt asusid sinna 1770. aastatest elama rootsi talupojad,
kelle talud oli mõisnikud üles öelnud. 1780. aastatel hakkas Noarootsi praost
Carlblom pidama linnas igal neljandal nädalal rootsikeelset jumalateenistust.
Aegamisi sulasid rootslased eestlastega kokku.
Kõige kaugemal loodes asub Uussadam. See on
rannaaurikute jaoks piisavalt sügav. Nüüd, 1920.-1930. aastatel tuleb siia
regulaarselt vaid Hiiumaa laev, kuid 19.sajandil maabusid sadamas Peterburi ja
Riia vahet sõitvad aurulaevad. Kai kõrval asub kõrge valge magasiait ajast, mis
mõisad siit teravilja välja vedasid.
Kuna enamikul majadel on kõrge plangu taga aed, on
linnakese pindala üpriski suur. Lõuna pool asustus kängub ilma iluta. 1905.
revolutsiooniaastal valmis siin raudtee ja linn sai uhke jaamahoone koos enam
kui 200 meetri pikkuse katusealuse perrooni ja eraldi sissepääsuga tsaari
perekonna jaoks. /…/
Lk 462
Kultuur
/…/ 19.sajandi lõpu poole muutusid Haapsalu eestlased
rahvuslikult üha eneseteadlikumaks. 1895. aastal registreeriti karskusseltsina
nende ühing „Kungla“. Järgmisel aastal asutas see ühing linna esimese
eestikeelse laenuraamatukogu ja korraldas esimese laulupeo, millest võtsid osa
ka Noarootsi rootslased. Et kindlasti luba saada, kuulutati laulupidu
austusavalduseks tsaari samal aastal toimunud kroonimisele. Maakonna teine
laulupidu (1913) toimus Romanovite dünastia 300. aasta juubeli tähistamiseks.
Kolmas (1925), neljas (1931) ja viies (1934) pidu truualamlikke ettekäändeid ei
vajanud. 1935. aastal toimus kogu Eesti meeskooride laulupidu. –
Rannarootslaste laulupidu peeti lossivaremetes 1933.aastal.
Sõda ja kitsikus
Sõda tõi kaasa suures muutused. Raudteed pikendati
mõni kilomeeter lääne poole, uue Rohuküla sõjasadamani (vormsirootsi keeles
Rus). Tsiviilelanikele tähendas see palju tööd ja head teenistust. Suur-Holmile
ehitati hüdroplaanide angaarid. Palju sõjaväelasi. /…/
Lk 466-467
Alveri aeg
/…/ Kuna ei olnud võimalik piisaval hulgal jõukat rahvast
hankida, tuli panustada tavalistele inimestele ja rõhuda hoopis arvukusele.
Miks mitte ära kasutada oma madalat elukallidust ja meelitada kohale
välismaalasi? Puhkes üpriski elav vaidlus „odavate rootslaste“, niisiis täiesti
tavaliste inimeste üle, kes saaksid sel moel oma tavaliste sissetulekutega
võõrale maale tulla ja kuurordielu elada. /…/
Lk 468-469
/…/ Odav liin võitis. Hotellid ja liivarannad tehti
korda. Aktiivne tegevus linnapea Hans Alveri energilisel juhtimisel. (Hans
Alver oli arst, nagu ka tema varajased eelkäijad, isa ja poeg Hunniused.)
Edaspidi oli Haapsalus paar tuhat suvitajat ja turisti
mitmesugustest maadest. – Seepärast muutus ka rootsi keel 1930. aastate keskel
suviti Haapsalus tavaliseks. /…/
Lk 470
Allikas: Aman, Viktor "Raamat Eestimaa rootslastest : kultuurilooline ülevaae ; rootsi keelest tõlkinud Ivar Rüütli : Tallinn, 2017