„Mitu sõrme on Jumalal? : õpetajana koolis ja kirikus, vanglas ja vabaduses : mälestusi“
Saatesõna
Raamatusse „Mitu sõrme on jumalal?“ on valitud nende kirikuõpetajate (ja abikaasade) mälestused, kes olid kogudusetööl juba enne Teist maailmasõda ja kelle elusid veristasid vanglate ning sunnitöölaagrite okastraadid. /…/
Lk 7
Linda Tammur (1916-2009) Korraks peatudes veel mõnel üksikul trepil ja astmel
Olime oma pere ja sugulastega Raasikul maapaos, meid oli viisteist inimest. Kui vene väed hakkasid lähenema, otsustasime Eestist põgeneda. Tallinnasse ei pääsenud enam, kuid Haapsallu oli võimalik rongiga saada. Sakslased ei lasknud enam mehi rongi peale, neid vist taheti mobiliseerida. Osa mehi lastigi maha, kes rongi peale trügisid, isegi vanad mehed. Meie panime oma noorele sugulasele Peetrile naisterahva riided selga ja hoidsime ta endi vahel, kuni õhtul Haapsallu jõudsime.
Läksime sadamasse. Järgmisel päeval kell viis pidi minema laev Eesti politseinikega, nende hulgas Mäksa valla inimene. “Tulge varakult sadamasse,“ ütles ta, „ma aitan teid laevale.“ Olime hommikul enne viit kohal, aga laev oli kell kolm sadamast väljunud.
Venelane oli Kose-Ristil, kus Pitka väegrupp tal vastas oli. Admiral Pitka arreteeriti koos kolme pojaga ja hukati.
Lk 471
Madis Oviir (1908-1999) Sa mine jumalale vastu, siis tuleb tema sinule vastu
/…/ 1940. aasta suvel toimusid riigikogu valimised ja mina kui koolijuhataja olin valimiskomisjoni määratud. Kandidaatide nimekiri koostati Märjamaa vallavalituses ja seal olid ainult vasakpoolsete vaadetega tegelased, kes olid vastuvõetavad valitsevale režiimile. Valimispäeval käidi küsimas, kui suur on osavõtt. Meile oli juba varakult antud käsk valimisprotsent suuremaks kirjutada: kui oli käinud 50 protsenti, siis meie panime kirja 75 protsenti. Valimiskomisjoni tööd käidi kontrollimas Märjamaa vallavalitsusest ja Haapsalust. Niimoodi sai eesti rahvas endale punase parlamendi, kes hakkas kohe nõukogude võimu kindlustama. Algasid massilised arreteerimised: Venemaale viidi politseinikud, riigiametnikud, kooli- ja kirikuõpetajad, suurettevõtete omanikud… Ladvad lõigati maha.
Kullamaa valla Silla algkooli juhataja Jüri Uustalu oli punaste vaadetega juba Eesti Vabariigi ajal, selle eest sai ta endale hüüdnimeks Punane Jüri. Tema oli üks nendest, kes käis Eestimaad Venemaale maha müümas: „Võtke meid omale, võtke meid Venemaa koosseisu!“ Punasest Jürist sai Haapsalu koolivalitsuse juhataja. Pärast riigipööret tuli maakonnavalitsusest käskkirju nagu rahet taevast, üks ringkiri järgnes teisele, ja kõik Uustalu Jüri allkirjadega. Likvideeriti Kaitseliit ja Omakaitse, Noored Kotkad ja Kodutütred, ainult oktoobrilapsed, pioneerid ja komsomolid tohtisid koolides olla./…/
Lk 494 – 495
/…/ Oli 7.november 1944. Enkadi-venkadi mehed sõitsid sõnnikuvankriga Valgu koolimaja juurde: redelid põigiti üle vankri, põhk istumise all. Üks neist oli Vene julgeolekuohvitser, teine venelasest püssimees ja kolmas eestlasest hobusemees. Mõtlesin küll, et panen putku, aga kuna ma ei osanud midagi tõsist karta, jäin paigale ja võtsin nad vastu. /…/
Lk 500
/…/ Meid viidi ükshaaval ülekuulamisele. Minuga tegeles kangesti nohuse häälega Vene major. Küsis papa ja mamma kohta ja kus ma Saksa ajal töötasin… Õhtupoolikul tuli õde Mari, kes elas vallamaja lähedal, ja andis läbi väikese luugi mulle lambaliha, leiba ja kartulit. Kõht oligi koledasti tühi ja küsis süüa. Olin kindel, et ma saan järgmisel päeval õe juurde minna, aga… ei tühjagi. Õhtul hilja tuli veoauto, meid kõiki kamandati autokasti ja sõit läks Haapsalu poole. Vastu hommikut jõudsime Haapsalu vangimajasse. Keegi ei öelnud, mille pärast meid kinni peeti… Muudkui ole ja oota.
Olimegi, ootasime. Paari päeva pärast käsutati õue peale, püssimehed ümberringi, jälle autokasti ja Tallinna Pagari tänavale. Julgeolekumajas istusime mõned tunnid põrandal ja siis viidi Patareisse, see on endine kindlus mere ääres.
Meiega koos oli ka Punane Jüri. Saksa ajal ta arreteeriti, istus vast paar kuud kinni, seejärel anti talle püss selga ja pandi vene sõjavange valvama. – Ja selle eest anti talle kümme aastat. Patareis jagati meid laiali, siis ma teda enam ei näinud.
Lk 501
Allikas: Mitu sõrme on Jumalal? : õpetajana koolis ja kirikus, vanglas ja vabaduses : mälestusi / kogunud ja koostanud Edakai Simmermann : Tallinn, 2020