Carl Mothander „Rootsi kuninga valge laev“
Välisministeeriumi delegatsioon külmetab saanisõitudel ja on politseikoerte valve all
Pärast seda pikka eelmängu oli Rootsi delegatsioon lõpuks valmis asuma retkele eestirootslaste küladesse. Autod viisid meid vaevaga mööda suurt umbetuisanud maanteed otse Haapsallu, idüllilisse vanamoelisse supellinna, mis vabariigi hilisematel aastatel oli saavutanud rahvusvahelise kuulsuse oma tervist ja ilu toova mudaga, üleilmse ilutööstuse haisva lööknumbriga, millest sai riigi üks tähtsamaid väljaveoartikleid.
Hafström ja mina, kes me olime vanast ajast paikkonnaga tuttavad, rõõmustasime kohtumise üle paljude sõprade ja tuttavatega, samal ajal kui kammerhärra, kes astus sellesse iidsesse maailma esimest korda, ootas põnevusega tutvumist rahvaga, kellest ta oli meie reisi jooksul nii palju kuulnud. /…/
Lk 56
/…/ See osa reisist kujunes mõneti kõige huvitamaks. Me läbisime kohti, kus ümbritsev eesti elanikkond oli rootslust nii kõvasti pigistanud, et rootsi keel oli suuremalt jaolt välja surnud. Noored, kes olid saanud õpetust palavikuliselt töötavates rootsi koolides ja kultuuriorganisatsioonides, rääkisid ju kanget riigirootsi keelt, milleni seesugune õpetus tavaliselt viib. Aga vanemate inimeste hulgas leidus vähe rootsi keele kõnelejaid. Siin tuli olla väga ettevaatlik, sest me olime märganud, et eestlaste hulgas varitses kadedus, ja rootsi-eesti segaperekonnad olid eriti tundlikud. Oli kummaline kohata terveid ehtsa rootsi nimega perekondi, kus keegi ei osanud ainsatki sõna rootsi keelt. Aga võib-olla veel imelikum oli leida Vormsilt vanemaid rootslasi, kes ei mõistnud sõnagi eesti keelt. Seda võib nimetada eluks tõelises isolatsioonis. /…/
Lk 61
/…/ Tagasisõit läks ilma riskita, aga korraliku duši saime siiski. Kui olime õnnelikult mandrile jõudnud, paluti meid telefoni teel kiiresti Haapsallu. Seal oli korraldatud delegatsiooni saabumise auks suur pidu, Haapsalu linn pakkus lõunat ja kohale olid tulnud okupeeritud Eesti tähtsamad tegelased, sealhulgas kindralkomissar, kõik galaülikondades.
Suurel maal ei olnud meil rinnus enam mingit viikingimeeleolu nagu Ruhnus. /…/
Lk 79
/…/ Haapsalus selgus, et Vormsile – meie esimesse peatuspaika – minev laev oli sel päeval juba väljunud, seetõttu rekvireerisime eripaadi. Aga hoolimata kindralkomissari käsust, et kohalik võim aitaks meil kiiresti kohale jõuda, oli meil piirkonna komissariga üksjagu nägelemist, enne kui bensiini saime.
Vormsi rahvas oli kiriku juurde kokku kutsutud järgmise päeva hommikul kella kümneks. Saare 2700 elanikust oli kohale tulnud tubli tuhat, mis laste ja nõtrade vanakeste suurt arvu arvestades tähendas, et kohale oli tuldud viimase meheni. Läänemere idakaldal kaotab aeg teatavasti oma väärtuse ja esimesed ilmusid kohale juba mitu tundi varem. Neis paikkondades eksisteeris ikka veel vanaaegne „meeste pool“ ja „naiste pool“. Ühele poole kogunesid naised, kes olid jahedal sügishommikul oma kuulsad kirjud pearätid pähe sidunud, nii et näod ei paistnud. Liikumatult nagu raidkujud seisid nad seal oma kaunites rahvariietes, mis kuni viimase ajani kuulusid nende argielu juurde.
Teisele poole kogunesid mehed. Kahjuks on meeste rahvariided juba ammu kadunud ja asendatud kohmakate paksude halli või sinist karva koduvillaste ülikondadega. Peas oli neil enamasti lakknahast pühapäevamüts ja jalas säärsaapad. Muidu niisama vaiksed ja hääletud nagu naisedki, söandasid nad siiski naabriga sosinal lühikesi lauseid vahetada. Sellele, kes tunneb selle kinnise rahva psüühikat, reetis nende hoiak äärmiselt pingsat ootust. Kell kümme hakkas kiriku eraldiseisva kellatorni väike kell lööma. Kavas oli, et ma kõnelen rahvaga kirikutrepilt, ja kui aeg oli niikaugel, tahtsin oma koha sisse võtta. Aga sõber Hjalmar Pöhl, eestirootslaste praostkonna praost, kelle isakoju Hullo kirikuküla laia tänava ääres me olime elama asunud, andis mulle nõu mitte liiga suur täpsust järgida.
„Lase neil pool tundi oodata,“ seletas ta. „Niisugune on saare komme, Neile tuleb anda aega oma pinges küpseda. Täpsus tähendab, et sinu asi ei ole nii tähtis: sa kaotad autoriteeti.“ /…/
Lk 149
/…/ Suhkur oli ülimalt haruldane kaup, paljud mehed ja naised läksid suhkrukotti nähes jalust nõrgaks.
Jah, suhkur, abiekspeditsiooni laos Haapsalus olin ma muude ülejäänud kaupade hulgas näinud ka mõnda suhkrukotti. Lasin kiiresti ühe 60-kilose koti Paldiskisse transportida ja varsti oligi vallavanem saarele hobuse hankinud. Kuidas see käis, seda ei tahtnud ma pärida.
Oma reisi ajal jõudsin saada ülevaate, kuidas abiekspeditsiooni toodut oli kasutusele võetud. Üldjoontes olid eri paikkonnad saanud üpris õiglase mõõdu järgi oma osa, alates Ruhnu saarest kaugel lõunas Riia lahes kuni Osmussaareni Soome lahes. Aga kui Lienhard pärast esimest võimujoovastust asja vastu vähimagi huvi kaotas, oli tekkinud igasuguseid väärtnähtusi. Arstiabiks mõeldud ilusa auto, mille Punane Rist oli annetanud, leidsime pärast pikemat küsitlust kuskilt Noarootsi küünist, kus see oli ligi aasta otsa katkisena seisnud. Ka traktoreid oli korrast ära läinud, ilma et nende parandamiseks oleks midagi ette võetud. Auto oli olnud Haapsalu haigla käsutuses, kus ta žurnaali sissekannete järgi oli teinud ka mõne ametisõidu. Siis oli Lienhard tulnud ja selle endale konfiskeerinud. Ühel lõbusõidul koos daamidega oli ta kraavi sõitnud. Sellest saadik oligi auto seisma jäänud ja unustatud. /…/
Lk 156
Valge laev jõuab Eestisse
/…/ Need kaks laeva olid küllalt suured, et saaks kahe korraga tuua Vormsilt Rohuküla sadamasse nii inimesed kui ka nende pagasi, üks kuupmeeter inimese kohta. Need kaks sõitu tuli teha kaheksa tunni jooksul. Aga ka loodus aitas omalt poolt raskusi juurde tekitada. Läänemere veetase oli tol sügisel nii rekordiliselt madal, et suure Vormsi sadamasilla juures Haapsalu vastas oli vähem kui meeter vett, mistõttu laevad pidid ankrusse jääma tükk maad kaldast eemal ja kogu kraam tuli pardale vedada väikeste paatidega. /…/
/…/ Kui transpordiskeem oli valmis, ei jäänud kuhugi üle kümne minuti varuaega. Haapsalus ootas suure vaevaga muretsetud erirong, mis pidi jaamast väljuma enne kella seitset õhtul, aga ei tohtinud jõuda Paldiski sadamaraudteele enne kella kaheksat hommikul. Vormsi vallavanem Johan Lindström näitas end esmaklassilise organisaatorina. /…/
Lk 169
Allikas: Carl Mothander „Rootsi kuninga valge laev : riskantne mäng rannarootslaste pärast“ / „Svenske kungens vita skepp : det äventyrliga spelet om estlandssvenskarna“; rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär : Tallinn, 2011