Mikael Korhonen „Haapsalu: Lääne Kalurist grafititeni“
Lääne Kalur ei sündinud tühja koha peale. Sellega seotud tööl olid Läänemal aastasadade pikkused traditsioonid ja ajalugu. Kalapüük on rannikualadel ja saartel elavate eestlaste jaoks olnud alati tähtis tegevusala alates Nõvast ja Dirhamist kuni Noarootsi, Haapsalu, Matsalu ja Virtsuni ning Osmussaarel, Vormsil, Hiiumaal ja Saaremaal. 1900. aastatel elas selles piirkonnas sadu kalureid. Kalapüügitingimused olid soodsad. Püüti angerjat, lesta, haugi, vimba ja siiga. Kõige rohkem saadi siiski räime ja kilu. Kala soolati, suitsutati, marineeriti või kuivatati. Osa saagist müüdi värskena kohapeal ja kodumaistel turgudel, näiteks Tallinnas, kuid kalatooteid viidi näiteks ka Saksamaale.
Kalapüügil oli rannaelanike jaoks nii majanduslik kui ka ühiskondlik-kultuuriline tähtsus. See mõjutas inimeste eluviise ja tavasid ning ka Lääne Kaluri tegevus põhines sellel vanal eluolul. Piirkonna kalurid oli juba 1990. aastate alguses ühinenud ühistuks – kaluriühistuks, esialgse nimetusega Kalamees, alates 1931. aastast lühidalt Kalur, mis pani aluse hilisemale Lääne Kalurile. Kui 1949. aastal loodi kalurikolhoos, oli kõige tähtsam kalastustegevusega seotud korralduslik muudatus üleminek eraomandist kollektiivomandisse/…/
Lk 12
/…/ Elav oli ka kultuuritegevus. Kolhoos ehitas Haapsallu 1964. aastal oma, ka klubihooneks kutsutud kultuuriklubi. Seal korraldati kontserte, teatrietendusi ja tantsuõhtuid. Klubihoones oli suur hästi valgustatud 180-kohaline saal, lava ja fuajee ning salong kroonimislaua ja lauatennise alusega ajalehtede ja ajakirjade lugemiseks. Klubis oli ka klaver, viiul, kaks akordionit, elektrikitarr, kontrabass, trummid, raadio, televisioon ja diafilmiaparaat. Tegevjuht oli Helga Roberg, mees- ja naiskoore juhatas Aada Nurme, teatrit juhtis Karl Õismaa ja orkestrit juhatasid Jaan Helilaid, Paul Säre ja Peeter Saar. Rahvatantsurühma juhendas Laine Kask. Rühm loodi juba 1952. aastal Admiral Nahhimovi nimelise kalurikolhoosi segarahvatantsurühma nime all ja see oli kalurikolhoosi kõige pikaajalisem kultuurirühm. 1992. aastal muudeti selle nimi Westiks ja 2012. aastal tähistas rühm oma 60. aastapäeva. /…/
Lk 56
/…/ Grafitite juured on pärit USA linnade noorsookultuurist, mis levis Euroopasse 1980. aastatel. Grafiteid joonistati sageli mahajäetud ja suletud tehasehoonetele või avalikesse kohtadesse, nagu sildadele, metroodesse, müüridele ja raudteejaamadesse. Haapsalu mahajäetud kalurikolhoos on grafiti jaoks väga tavapärane koht. Tegijad on enamasti nimetud ja suunavad oma teosed peamiselt teistele grafiti tegijatele. Seepärast puuduvad ka Krimmi holmi töödel äratuntavad allkirjad. Puuduvad ka aastaarvud, mis muudab keeruliseks piltide paigutamise teatud ajavahemikku.
Krimmi holmi grafitid esindavad oma kunstiliigi väljendusviise ja vorme. Ehitistel on suured, osavalt tehtud seinamaalid ehk nn piece’id. Nimetus tuleneb inglisekeelsest sõnast „masterpiece“, meistriteos. Need on maalitud kas – markerite või spreivärvidega. Teemad vahelduvad nii värvide, kujundite kui ka stiilide poolest. Grafitite keskel on sageli mõne tähe pilt, mida ääristavad värvilised joonistatud kujud. Seintel on ka nn märgised ehk tag’id, mis on väiksemad, ühevärvilised, kalligraafiliselt pihustatud kujundid. Siia rühma kuuluvad ka sümbolid nagu nooled, hüüu- ja küsimärgid, südamed ja tähed. Erksad, vastandlikud värvid on olulised, sest need tekitavad liikumist, energiat ja pinget. /…/
Lk 78
/…/ Olen lisanud sellesse raamatusse ka räpaseid graffiteid ja kirjutisi, mis räägivad koha ajaloost pisut teistsugusel viisil. Need on sündinud siis, kui noored on suhelnud ja veetnud aega Lääne Kaluri mahajäetud hoonetes ja tunnetanud samal ajal aja kulgu. Need väljendavad ebaõigluse kogemusi ja ängistust, kuid ka armastaust, igatsust ja parema tuleviku soovi./…/
Lk 80
Allikas: Mikael Korhonen, Haapsalu: Lääne Kalurist grafititeni = Lääne Kalurista graffiteihin /Rööptekst soome keeles. Turku: Ajan peili, 2020