Otse põhisisu juurde


 P. Mustapää "HAAPSALU VALGE DAAM"


Me tuleme Risti rabast ja läbime Läänemaa.
Me istume lossimüüril ja pimedaks õhtu ei saa.
Me kuuleme ööeelseid hääli, kuus kõrges on kinni me pilk.
Öö hirmvanas Haapsalus valgeks teeb kuusarve laternavilk. 

Ja mööda suve lopsakaid puiesteid
liigub lossivareme poole nii mõnigi habras neid. 
Tuulelipu peal kummalist lindu me uurime innuga.
Tunnen eneses rüütlivaimu. Hing mul samastub linnuga. 

Ma siristan neiule kõrva: sa kuula mu kuulutust - 
saad õnnetuks minu kõrval, vaid surm toob sul lohutust. 
Olen halva käekäigu tooja, ise sestab õnnetu mees.
Üks umbvõõras igatsus istub mu tumeda südame sees. 

Me vaikides laskume müürilt, taas kõnnime rahva seas. 
Mu käsivars kuuleb su nuukseid, loeb moerne mõtteid su peas. 
Sa nutad surija nuttu. Kas kabeli kaarakent näed,
kuhu dami valendav kuju on tõusnud viirastusväel? 

Ta armu ja halastus palub. Orus kaebleb üks vilespill. 
On Haapsalu daami saatusest süda meil õudukil.
Ta armastas ordurüütlit, kes naida ei tohtinuks. 
Daam tõugati kabelisse ja kinni müüriti uks.

Allikas: P. Mustapää "Linnupüüdja. Valik luuletusi", 1999.a. Tõlkinud soome keelest Andres Ehin ja Ly Seppel. 
Autorist: soome luuletaja P. Mustapää, kodanikunimega Martti Henrikki Haavio (1899-1973)