Oskar Kruus „Tahavaatepeegel: mälestusi 1965 – 2000“
/…/ Hakkasin Tallinnas oma Harju tänava korteris kirjutama käesolevat memuaariraamatut. /…/ Arvan, et memuaaridelgi on oma missioon. /…/ Arhiivid võivad anda vaid sündmuste kondikava, inimeste eraelulised ja ühiskonna olukorda meenutavad mälestused lisavad ajaloole värvi ja lõhna.
Lk 211
„Elin Toona noorusmaad otsimas“
Pagulaskirjanikega sain aeg-ajalt kokku ka Tallinnas. Ma pole pidanud kunagi vajalikuks oma telefoninumbrit salastada ning nii said kõik külalised mind hõlpsasti kätte. Üks meeldejäävamaid oli Elin Toona kodumaavisiit. Kauge külaline Ameerikast igatses näha oma noorusmaad ning teada saada, mis on seal järele jäänud. Sõitsime bussiga Haapsallu, peale minu saatjateks veel Viiu Härm ja Härra Jõgisalu. Oli arpilli lõpp 1990. aastal, rohi ning lehed puudel tärkamas, ilm jalutuskäiguks igati soodus. Haapsalu ongi esmajoones puhkamise linn ning ajaloo jälgigi leidub seal rohkesti. Elin Toona vanaisa on luuletaja Ernst Enno, kellele püstitatud Haapsalus koguni kaks mälestussammast - üks kesklinnas surnuaial, teine mere ääres. Tõmbusime vaikselt kõrvale, kui tütretütar võttis lillekimbu ning astus kalmistule minevikuga kõnelema. Ei söandanud keegi seda fotografeerida, kuigi kirjanduslood igatsenuks säärast pilti. Õhtukaldal toimisime julgemalt ning pildistasime nii sammast kui ka endid. Ernst Ennotki peeti sovetlikule korrale vaenulikuks ning stalinismi kõrgperioodil oli ta büst kõrvaldatud. Nüüd vaatas luuletaja oma rahuliku pronkspilguga jälle meie peale. Ka poeedi ühe elukoha leidsime kergesti: mereveerses linnaosas Nõukogude tn. 10 (nüüd Lahe tänav), kus aias üks kodune puumaja oli tähistatud tahvliga, mis kinnitas, et siin on elanud Ernst Enno aastail 1919 - 1924. Ent kauge külaline Elin pidi asjatult otsima oma meeliselupaika Supeluse tänav 6 - maja oli lammutatud. Heitsime pilku ka muudele Haapsalu vaatamisväärsustele. Linnuses käis toomkiriku remont, lossiõu oli mitmest kandist üles kaevatud. Rohkesti põlispuid oli maha lõigatud ning jätsid häiriva mulje. Ka Tallinna ülemaednik on vahel enneaegselt käskinud kastaneid ja pärnapuid maha saagida, mõtlemata sellele, et tema eluajal sääraseid asemele ei jõua kasvada. Imet ei suuda teha ka Soomest tohutu raha eest ostetud pärnaistikud Tõnismäel. Õnneks hakkas Haapsalu toomkirikus laulma tütarlaste laulukoor "Ave Mariat" - prooviti akustikat. Pidulik meloodia eemaldas ka meie mõtted maistelt muredelt. Sel retkel noorusmaale jõudis Elin Toona mõndagi jutustada oma elukäigust, mis viinud teda vaiksest Haapsalust mitmele mandrile. /.../
Lk 140 – 141
„Jalutamisi Haapsalus ja istumisi Tõnismäel“
1993. aastaga näis uuesti algavat mul vabakirjaniku ajajärk.
Näärikuul ilmuski järjekordne raamat - "Armastusväärne Haapsalu" (tiitellehel küll aastanumbriga 1992). Minu siirdumine lääneranniku kuurortlinna kirjeldamisele võib mõnelegi tunduda üllatusena. Olin ju seni ülistanud Lõuna-Eestit ning tundsin end kodusena nii Otepääl kui ka Võrus. Olin poolteist aastat elanud küll Pärnus, kuid Haapsalus käinud vaid mõned korrad, ei seal kordagi suvitanud. Raamatu Haapsalu kohta tellis mult uus kirjastus "Kupar", kelle start oli olnud edukas ning kasumit andev, nii et peatselt oli ostetud Haapsallu ärklikorrusega puumaja. Linnavalitsus oli aga seadnud kirjastusele tingimuseks, et see avaldaks Haapsalu kohta raamatu. "Kupra" aktsionärid olid küll kõik kirjanikud, kuid ükski ei viitsinud seda ülesannet täita. Minagi olevat seisnud "Kupra" asutajate esialgses nimekirjas, kuid siis oli minu nimi millegi pärast maha tõmmatud. Kuid raamatuks muutmist vajasid ka minu käsikirjad ning nii püüdsin uue kirjastusega luua head vahekorda. Pärast ülesande vastuvõtmist sõitsin nädalaks ajaks Haapsallu, taskus "Kupra" maja võtmed. Oli juba september ning jahedasse merre ei söandanud enam suplema minna. Kuid võisin aiast korjata mahalangenud õunu ning jalutada vaiksetel rannateedel. Nii õppisin linna täpsemalt tundma, muidugi sain ma tublisti abi ka koduloomuuseumist, eiti sealselt teadurilt Tiit Sõelsepalt. Külastasin ka teisi Haapsalu tuntud isikuid: pedagoogi ja kirjameest Voldemar Pinni, kirjanik Juhan Paju ning lavastaja Erich Jaansood. Kasulik oli istuda ka raamatukogus proua M. Eltermanni jutul ning lehitseda varasemat trükisõna Haapsalu kohta. Sanatoorse kooli direktor Voldemar Pinn oli hiljuti alustanud punase terrori uurimist Läänemaal ning kinkis mulle paar oma esimest raamatukest. Juhan Paju oli end tutvustanu esimeste romaanidega ning muutunud kirjanduslikuks nimeks. Ta elas Haapsalu uuslinnas ning nii sain tutvuda ka selle linnaosaga, kuigi see oma standardmajadega polnud huvitav. "Randlase" rahvateatri juht Jaansoo liikus oma tavalise naeratusega tühjas kultuurimajas - hooaeg polnud veel alanud. Kohaliku ajalehe fotograaf Mihhail Naumov oli valmis mulle linnast pilte tegema. Raamatu teksti kirjutamist alustasingi Koidula tänava roheliste seintega majas, et mitte lasta hajuda kohalikul atmosfääril. Kui ilm muutus liiga jahedaks, pidin siirduma Tallinna. /.../
Lk 166 – 167
Allikas: Kruus, Oskar „Tahavaatepeegel : mälestusi 1965 – 2000“,