Ivo Parbus „Paljakäsi ja relvaga : mees, kel polnud nime“
Lapsepõlv
/.../ Elasime emaga kahekesi, Haapsalus mereäärse vana maja teisel korrusel, avaras ja puhtas korteris. Kuigi ema töötas universaalkaupluse kangaosakonnas müüjana ja ei teeninud just eriti palju, polnud meil kunagi millestki puudus. Käisin mõnikord ema töö juures. Mäletan siiani kangarulle lae alla ulatuvatel riiulitel ja suurt lauda, millel riie välja mõõdeti. Seejärel tehti kääridega kanga serva lõige ning käristati väljamõõdetud tükk lahti, lapati kokku ning keerati paberisse. Vabrikust tulnud kangad levitasid värsket erutavat lõhna. Mäletan end seismas tolle laua kõrval ja vaatamas üles ema poole, kes haarab riiulilt lillelise kangarulli ja küsib kelleltki: "Äkki sobib bemberg?"
Haapsalu oli kuuekümnendatel veel vaikne kuurortlinnake, mis nautis kadumisele määratud rahu. Juba olid saabunud vene sõjaväelased, käis Kiltsi lennuvälja planeerimine, linnaserva kerkisid esimesed ohvitseride elamud. /.../
Lk 14
Mehistumine
/.../ Sõsarlaiu kadumist mäletavad täna vähesed, nagu ka 1977. aasta tulevahetust Haapsalu kesklinnas. Ometi oli tegemist tolle aja kohta erakordse sündmusega. Mulle sööbis mällu eelkõige seetõttu, et sündmuste keskpunktis oli minu isa. /.../
Lk 51
Allikas: Paljakäsi ja relvaga : mees, kel polnud nime / Eesti juurtega kosmopoliidist lindprii mälestused diktofonilt kirja pannud Ivo Parbus ; kaane kujundanud Pastori