„Moodne joon : Eesti linnaelu 1920.-1930. aastail”
/.../ Eesti esimene kuurortlinn oli Tallinn, täpsemini
Kadriorg, kus 1813.aastast pakkus supelvõimalusi Georg Witti asutus oma
vannitubade ja merre ehitatud onnidega. Läänemere kõige elavam supelkoht oligi
tollal Tallinn, kuhu kohalike kõrval tulid ka Peterburi kõrgseltskond ja
Venemaa keisrikoda. Haapsalu, Pärnu ja Kuressaare said esimese supelasutuse
vastavalt 1825., 1838. ja 1840.aastal.
Moeasjaks saanud tervise eest hoolitsemise kõrval aitas Vene
impeeriumi Läänemere-äärsete kuurortide edule kaasa ka asjaolu, et 1820.
aastaist piirati Vene alamate reisimist välismaale. Pealegi hakati
romantismilaines hindama keskaegset rüütliromantikat, mida leidis meie maaltki.
Vannid otse lahes
Kadrioru kujunemisel Vene ladviku lemmikkuurordiks aitas
kaasa keiser Aleksander I külaskäik 1825.aastal ning see, et Nikolai I tütred
Maria, Olga ja Aleksandra 1832.aastal siin vanne võtsid. Ka Haapsalu tuntust
suurendasid valitseja ja tema lähikondsete külastused, kuigi keisriperekonna
suurimaks armastuseks sai Krimm, mis hakkas kuurortpiirkonnaks kujunema veidi
hiljem, 1860.aastail. /.../
Lk 330
/.../ Kuurorti ei sõidetud ainult tervist parandama, vaid
sõideti ka selleks, et ennast näidata ja teisi vaadata, lõbutseda ja peen olla.
Nii kurtis Modest Tšaikovski ühes oma kirjas, et Haapsallu ta küll enam
suvitama ei lähe, sest iga päev seal tantsitakse ja käiakse üksteisel külas.
Ajalehtedes avaldati kuurordisse tulnute nimekirju, seal teatati tuntumate
külaliste saabumisest ja lahkumisest.
Lõbustusteks kerkisid kuurortidesse kuurhooned: Tallinnas
valmis Supelsalong aastal 1862, Narva-Jõesuu sai kuurhoone 1888, Kuressaare
1889, Pärnu 1891, Haapsalu 1905. Kõige nooblim oli vast Narva-Jõesuu uus,
1912.aastal avatud kuurhoone. Nende kõrval olid suvitajate käsutuses joogi- ja
lugemismajakesed, kõlakojad ja muusikapaviljonid, kohvikud ja kondiitriärid,
keeglirahad ja tenniseväljakud. Jalutuskäikudeks rajati mereni ja mere äärde
promenaadid./.../
Lk 333
/.../ Igal kuurordil olid oma ilme, võlud ja veidrused. Ka
puudused võis muuta voorusteks, nii oli Haapsalu igavus idülliline. Kuressaare
jäi ikka raskemini ligipääsetavaks kui teised kuurordid, kuid see tegi Saaremaa
- ajakirjanduses meie Sitsiiliaks nimetatud saare - veel eksootilisemaks. /.../
Lk 338
/.../ 1930. aastate lõpul oli Pärnul ja Narva-Jõesuul
enam-vähem sama palju suvitajaid, 7000-8000, neile järgesid Haapsalu 3500 ja
Kuressaare 2000 suvitajaga. Pärnu oli ainus kuurort, mis suutis iseseisvusajal
ületada sõjaeelse rannaliste arvu. /.../
Lk 339
Allikas: „Moodne joon : Eesti linnaelu 1920.-1930. aastail” : Tallinn, 2022