Kaur Alttoa “Kirikud, kabelid, kloostrid : kirjutisi Eesti keskaegsest sakraalarhitektuurist”
Kui piiskop polnud
veel Haapsallu jõudnud
Enne Haapsalusse asumist resideeris Saare-Lääne piiskop
esmalt Lihulas. Seejärel ehitati toomkirik hoopis Vana-Pärnusse, mille aga
leedukad 1263. aastal hävitasid. Alles pärast seda kujundati piiskopkonna
keskuseks Haapsalu. Kõik see on hästi teada ning uurijad on selle korduvalt
läbi kirjutanud. Siiski on siin mõningaid nüansse ja küsimärke, millel
alljärgnevalt peatutakse. Mingil juhul ei pretendeeri see lühiartikkel
lõplikele seisukohtadele - pigem esitatakse siin probleeme, mis vähemalt
esialgu jäävad ootama kindlamaid lahendusi.
Lk 123
Vana-Pärnu toomkirik
Vana-Pärnu toomkirik, mis pärast 1263. aasta hävingut
rekonstrueeriti apostel Toomale pühitsetud parohhiaalkirikuks, on täielikult
hävinud. Igasugused väliuurimuslikud andmed selle kiriku kohta samahästi kui
puuduvad. Ainus informatsioon Vana-Pärnu piiskopilinnuse planeeringust pärineb
Carl Russwurmilt, kes omal ajal korjas piirkonna elanikelt andmeid
müürisäilmete kohta ning koostas nende põhjal kiriku ja klausuuri üldkavatise
plaani. See sarnaneb Haapsalu piiskopilinnusega: kompleks on koosnenud kolmest
üksteise suhtes täisnurga all paiknevast tiivast, millest lõunapoolse hõlmas
toomkirik. Põhiplaani analoogiast lähtudes võiks oletada, et Haapsalu
linnusekompleksi kavandamisel on eeskuju võetud Vana-Pärnust. Siiski peab selle
järeldusega olema ettevaatlik: pole välistatud, et skeemi joonistamisel oli
Russwurmil ees hoopis Haapsalu linnuse plaan, mille andmed ta paremate
puudumisel projitseeris lihtsalt Vana-Pärnusse.
Usaldusväärsemad on andmed toomkiriku kohta. See oli pikliku
ristikülikukujulise põhiplaaniga ühelööviline ehitis. Kiriku sisemõõtmed on
Russwurmi mõõtkavata joonisel vahekorras 1:2 - nii saaks siit järeldada
kahevõlvikust kabelilaadset ruumi. Küll on käesoleval juhul usaldatavamad
arvandmed: autori teateil oli kirik mõõtmetega 108x49 inglise jalga, kusjuures
müürid olid seitsme jala paksused. Viimane mõõt on ilmselt võetud
vundamenditsoonist, millega võrreldes on seinad reeglina õhemad. Seega
vundamendisisene ala oli umbkaudu 28,7x10,7 meetrit - see viitab ühemõtteliselt
kolmevõlvikulisele ruumile. Kiriku sisemõõtmetele võib vundamendiastme jagu
paarkümmend sentimeetrit juurde lisada. Niisiis lähenes kiriku siselaius 11 meetrile ning kuulus Haapsalu toomkirikuga
ühte suurusjärku, jäädes sellest üksnes pisut väiksemaks (Haapsalu toomkiriku
siselaius on 11,5 meetrit). Sarnane on ka kiriku kavatis: ühelööviline
kolmevõlvikuline ehitis, millel puudus iseseisev kooriruum. Tegemist on
suhteliselt harva esineva lahendusega, mistõttu on usutav, et need kirikud olid
omavahel geneetiliselt seotud - see tähendab, et Vana-Pärnu oli Haapsalu
toomkirikule eeskujuks. /.../
Lk 126 - 127
/.../ Sellega ühisjooned ei piirdu. Haapsalu toomkirikus
liigendab idaseina peaaegu kogu seinatsiooni hõlmav teravkaarne hiigelnišš,
millega rõhutatakse altaritsooni. Tegemist on harvaesineva elemendiga meie
keskaegses arhitektuuris. Aga sarnane lahendus oli ka Home kirikus. Kiriku
kaaretsoon oli hävinud juba 20.sajandi alguseks, kuid olid säilinud selle
palendid./.../
Lk 127
/.../ Nimetatud ühisjooni (nii üldkavatises kui ka idaseina
kompositsoonis) silmas pidades tuleb tõsiselt arvestada võimalusega, et Holme
kirik on olnud oluliseks eeskujuks ka Haapsalu toomkiriku kavandamisel.
Vana-Pärnu ja Haapsalu toomkirikute põhiplaanide sarnasus sugereerib omakorda
mõtte, et ideed võisid liikuda marsuudil Holme-Vana-Pärnu-Haapsalu. /.../
Lk 128
Allikas: Alttoa, Kaur “Kirikud, kabelid, kloostrid : kirjutisi Eesti keskaegsest sakraalarhitektuurist”/ toimetanud Urmas Tõnisson; kujundanud Mari Ainso; värvifotod Kaur Alttoa : Tartu, 2022