Asta Kaups „Pärija“
Pärija olen kirja pannud perekonna soovi /…/ . Kirjutis, nagu lugeja kohe märkab, on intiimne ja perekondlik. /…/Eessõna lk 3
Koolitee jätkub poliitiliste muudatuste keskel
Olin jõudnud juba keskkooli lõpuklassidesse, kui poliitilises ilmas hakkasid ärevad tuuled puhuma. Olin varemgi kuulnud jutte sõdadest, aga need olid kusagil kaugel. Nüüd oli midagi ähvardavat juhtumas meie oma maaga. Olin Eesti vabaduses üles kasvanud - olin selle produkt. Armastasin oma kodumaad. Kui venelaste baaside nõudmisega (pärast Molotovi ja Ribbendropi pakti) hakkasid Punaarmee hallid lõputud kolonnid mööda Haapsalu tänavat veerema, vaatasime seda hirmunult ja suure murega südames. Ja siis 8 kuud hiljem tuli riigivõimu ülevõtmine, vangistamised, inimeste kadumised.
Koolis muutus järsku kõik teistsuguseks. Mis enne oli valge, oli nüüd must ja ümberpöördult. Ajalugu oli muudetud. Seda tuli klassis nüüd teisiti vastata. Noore inimese hingele mõjus see masendavalt. Tuli teadlikult valet rääkida. Ühe tunni ajal nutsin salaja. Avalikult ei julgenud keegi ühtegi sõna kõige selle vastu öelda. Kes seda tegi, kadus varsti.
Koolis oli noori, kes tahtsid midagi teha, kuidagi näidata, et aated püsivad. Käisin tihti oma pinginaabri Livia Saarmanni juures. Ta oli kena ja arukas tüdruk. Tal oli vend Karl, kes tahtis trükkida plakateid üleskutsega noortele, et nad ei astuks komnoorte organisatsiooni. Poisid organiseerisid väikese grupi, kes seda pidid tegema. Nende hulgas olid Mihkel Droste ja Uussaar meie klassist. Meie Liviaga sattusime ka nende kampa. Ühel õhtul panimegi üleskutse linna kuulutustahvlile: Noored, ärge laske end pimestada kommunistlikust propagandast!
Varsti selgus, et üks poiss meie hulgast oli äraandja. Ühel õhtul, kui Liivi juurest hakkasin koju minema, tuli Liivi isa hooviväravat lukust lahti tegema. Seisime oodates värava juures. Liivi ja Karl olid tulnud mind väravani saatma, kuid välja astudes seisid kaks meest mu ees ja käsutasid kõiki tagasi tuppa. Olime hirmunud. Jäime seisma ukse kõrvale. Mehed tahtsid Karli tuba näha. Seal nad puistasid ta lauasahtli ja riiulid läbi. Leidsid mõned ajakirjad, ühe rinnamärgi ja veel midagi, mida oleks nende arvates võinud relvana kasutada. See oli naeruväärne, aga nende arvates küllaldane süüdistus. Siis algas protokolli kirjutamine, mis võttis üsna kaua aega. Selle peale ütlesid mehed, et Karl tuleb nendega kaasa. Ja nii nad läksid. Karli ema oli ahastuses. Järgmisel päeval oli ta päris haige, lamades voodis ega leidnud lohutust.
Koolis aga kutsuti mind ühe tunni ajal välja. Seal ootas mind mees NKVD-st ja palus kaasa tulla - ainult väikeseks jutuajamiseks, ütles ta. Läksin kaasa. Koht, kuhu mind viidi, oli Viedemani tänaval, mitte kaugel koolimajast. Üks suurte vesihallide silmadega mees vaatas mulle otsa ja esitas küsimusi. Küsimused käisid peamiselt Mihkli kohta. Kas ta on eestvedaja ja organiseerimisvõimega? Ma ei teadnud tal neid omadusi olevat. Kui kooli tagasi läksin saatsin Mihklile väikese kokkukeeratud kirja, kus käskisin tal kohe koju minna ja oma paberid ära hävitada. Varsti nägin, et ta palus välja ja õpetaja andis loa. Mihkel tuli varsti jälle tagasi ja tegi mulle käega liigutuse, et kõik on läinud. Samal õhtul viidi ka Mihkel ära. Kadumisi oli sageli kuulda. See tegi inimesed ärevaks ja ettevaatlikuks.
Töö koolis kulges oma rada. Kevadel olid jälle võimlemistundide raames kergejõustiku-alased katsed. Olime läbi võtnud mitmed alad, kasutades Lossiaia suurt siseõue.
Nüüd oli ees 100 m jooks. Et puudus jooksurada, siis viis õpetaja Olga Arumaa meid õhtukalda jalutusteele. Ka see tee ei andnud 100 m sirgelt välja, vaid tegi käänaku. Asi lahendati sellega, et õpetaja seisis oma stopperiga kitsal merre ulatuval purdel, mis asus raudtee tammi otsa lähedal. Sealt nägi starti ja finišit. Pidime jooksma kahekaupa. Tähestiku järjekorras sattusin paari Helga Kallasega. Olime täiesti erineva kasvuga - üks pika jalgadega klassi pikemate hulka kuuluv tütarlaps, teine aga klassi lühim. Asusime lähtekohta ja seadsime endid stardivalmis. Ja siis olimegi lennus. Õhtukalda vaikne idülliline jalutustee muutus elavaks. Oli kuulda pealtvaatajate hüüdeid ja õhutusi. Olin olnud arvamusel, et mu lühikeste jalgadega paariline ei ole mingi konkurent, kuid oma üllatuseks nägin, et ta ei jäänud minust maha, vaid aina sibas ja sibas. Kuulsin tee kõrval seisjate poiste hõikeid: "Juurde, Kallas! Juurde, Krabi!" Küllap see oli lõbus vaadata. Mu uhkus ei lubanud tal võita. Pingutasin. Panin juurde, mis võisin... ja siis jõudsime rind rinna kõrval finišijoonele. Arvan, et olin ehk sentimeeter ees, süda tagus metsikult. Tundus, et otse kurgus. Mõtlesin, et kas see oli väärt nii pingutada.
Laulutunnis tuli õppida "Internaatkooli". Õpetajaks oli sel aastal Johannes Hiiob, kuna meie vana muusikaõpetaja C. Kreek oli kutsutud Tallinna. Hiiob meeldis meile kõigile, kuid me ei teinud talle õpetamist kergeks. Otse vastupidi - keegi ei tahtnud seda vihatud kommunistide laulu laulda. Ühe poisi käest ta küsis, et millist mänguriista ta mängib. See vastas, et grammofoni ja raadiot. Lõpuks tuli Hiiob välja selle mõttega, et haritud inimene peab oskama ka teiste rahvaste hümne. Õpetas siis mõnda teist naaberrahva hümni ja siis võttis jälle "Internatsionaali". Laulutunnid toimusid kooli aulas, kuna seal oli klaver. Õppisime ju koorilaule ka, istudes kolmes reas häälerühmade järgi. Ühe tunni ajal, kui Hiiob meie ees edasi-tagasi kõndis ja midagi seletas, tõmbas ta taskust taskurätikut võttes kogemata välja väikese sini-must-valge lindi. Olime kõik veidi ehmunud, kuid hakkasime teda otsekohe armastama.
Küüditamine
Siis tuli kohutav ja vägivaldne öö, 13. juuni 1941. See haaras kogu Eestit. Kõigile teadmatult olid kommunistid organiseerinud massküüditamise. Öösel koputati inimeste ustele ja teatati, et veoauto on väljas, pange endid valmis kaasa tulemiseks - kogu perekond. Keegi ei öelnud kuhu viiakse või mida tehakse. Hommikul kuulsime, et need ja need olid ära viidud - on pikas rongis loomavaguneis teel Siberisse. Mu lapsepõlve mängukaaslane Vilma, mu sõbrad Ats ja Meeme Kasterpalud - kõik koos vanematega. Küüditatute hulgas oli veel teisi koolikaaslasi, ka meie direktor Anton Üksti oma perekonnaga. Ükstil oli tütar Eha ja poeg Lembit. Eha oli valgete juustega ilus ja õrn, nagu ingel, mõtlesin ma. Siberis suri ta varsti. Kõik perekonnapead eraldati perekondadest ja viidi mujale vangilaagrisse, kus ränk töö nende elud kustutas. Meie direktor, kes oma parima oli noortele teinud, oli korraga rahvavaenlane. Kooli ajakirjas seisis veel ta enda käekirjaga soov meile, ta õpilastele, mis jäi kogu eluks meelde: "Sooviksin, et minu õpilastes kunagi ei kustuks idealism ning armastus kõige selle vastu, mida nimetame tarkuseks, diskreetsuseks ja iluks. Et eluteed nad rajaksid endile usinuse, viisakuse ja kohusetundega ja et meeles oleks neil alati "au, isamaa ja kodu." (12. märts 1937)
Elasin südamega kaasa sellele suurele õnnetusele, mida julm süsteem oli põhjustanud ja, mis oli tabanud nii palju perekondi. Ähvardav teadmatus rippus õhus. Suust suhu käisid jutud, mis kusagil nähtud ja kuuldud. Kuidas püüti küüditatuile rongi vett ja toitu viia, kuigi püssimehed olid valvamas. Kuidas keegi oli oma väikese lapse ulatanud vagunist välja sugulase kätte. Ka minu sõbrad olid kaugele teadmatusse veereemas. Mõne nädala pärast sain kirja, mis ütles, et nad olid kohale jõudnud Siberisse Kirovi oblasti Vjatka jõe äärde. Selles kirjas seisis, et töödejuhataja oli öelnud: "Meie keik leikame see turf." Sellest saime aru, et nad töötasid turba rabas. Kurb oli nende saatus. /.../
Lk 32 – 36
Allikas: Kaups, Asta „Pärija“ /Mälestused/, Tallinn, 2000