Juhan Paju „Haapsalu detektiiv“
/…/ Möödus pooliteist kuud. August hakkas lõppema, looduse värvid rääkisid juba sügise saabumisest. Lossipargi vahtrad värvusid kollasteks ja punasteks, mustade rünkpilvede all rähklev meri oli Paralepa all nagu vangistatud kuldsesse kõrkjapärga.
Vana Lehesalu Astrid „Sulevist“, kes augustikuu viimasel pühapäeval kännustikus põldmarju ja ülevalminud pohli korjas, pidi kreepsu saama. Juba kõrvalkännu juures põlvili pohli korjates tundis ta koledat raipelõhna, aga ennast ägisedes püsti ajanud, astus ta otse saatusliku sihi poole. Ta isegi ei karjatanud. Tuul oli murdnud puu nii, et kiskunud juurikad maast ja need seisid taeva poole püsti nagu suure põdra sarved. Juurte all oli näha lapike kiviklibust mulda ja selle mulla seest ulatus välja suur harali sõrmedega käsi.
Astrid vaatas seda pilti veidi aega, kohe taipamata, mida see peaks tähendama, siis aga hakkas vaikselt ulguma. Veel paarkümmend sekundit seisis ta nagu hardas, ulguvas palves paigal, pööras siis ringi ja pani uskumatu kiirusega Haapsalu poole jooksma. Marjakorvi hoidis ta kahe käega vastu kõhtu ja ta ulgus parasjagu nii palju, kui õhku jätkus. Raudteejaama juurde, inimtegevuse piirkonda tagasi jõudnud, vajus ta teepervele kokku ja istus hulga aega lõõtsutades ja jõudu kogudes. Hirm hirmuks, aga vanainimese elukogemusi võib erakorralistes olukordades alati uskuda. Ka Astrid tegi ainuõige liigutuse, kõmpis kraavikaldalt tõustes otse jaama miilitsasse ja rääkis kogu loo küllaltki arusaadavalt ära. Et laibal polnud raudteejaamaga midagi pistmist, andis kohal viibinud mundrimees teate kohe siseasjade osakonda edasi ja pool tundi hiljem oldi tagasi sündmuskohal. /…/
Lk 40
/…/ „Ega sa ometi kavatse sinna Haapsallu jääda?“
Nii Sven kui tema naine olid veendunud, et Haapsalu linnal ei ole tulevikku ei kuurordina ega sadamalinnana ja pikapeale ehitatakse Eesti suurim vabasadam ja kuulsaim kuurort välja Dirhami-Nõva piirkonda.
„Küll me nendest vöödilistest ka lahti saame,“ lisas ta, mõeldes nende all piirivalvureid. „Piirivalvet hakkavad varsti pidama ainult eestlased ja sedagi vaid merel.“ /…/
Lk 43
/…/ Kui Kutt „Kongosse“ jõudis, oli pidu juba alanud. Ei, ärge hakake otsima Haapsalu telefoniraamatust sellenimelist kõrtsi. Te muidugi leiaksite midagi, näiteks – toidubaar nr. 5 – või midagi sarnast. Aga ütelge palun, kui palju see annab teile informatsiooni nii tähelepanuväärsest paigast nagu seda on „Kongo“. Muidugi on ka telefoniraamatu kirjutajatel mingil määral õigus – esialgselt oligi see paik mõeldud toidubaarina. Kui linnas avati uus saun, jäi vana hoone Kalda tänaval kauaks tühjaks. Seda kasutati laoruumina ja alles siis, kui ta lõplikult lagunema hakkas, anti kooperatiivi bilanssi. Noh, seinad olid tugevad ja palju see eterniitki maksis. Lagi, mis oli sissevarisemisest vaevu pääsenud, värviti ainsa värviga, mis alanud lagunemist varjata võis – mustaks. Selle musta lae alla, kitsa ruumi ühte otsa paigutati lett võileibadega, mida keegi kunagi ei ostnud ja mille tagant heasüdamlik hiidlasest vanamammi hakkas müüma lahtist õlut ja pätiveini. Kahe rubla eest sai sel kaunil ja kaugel ajal kaks õlut ja klaasi veini. Niisugune annus oli linna joodikute unistuste tipp, sellest piisas mitmeks heaks tunniks. Siis tuli jälle hakata kahte rublat otsima ja elukutselised selle ka tavaliselt leidsid. Leidsid seda enam, et peale alaliste kundede astus siia vahetevahel sisse ka päris korralikke inimesi, soojal suvepäeval paari õlut jooma. Aga ei tasu arvata, et „Kongo“ alaline klientuur oleks olnud päris lootusetult kadunud rahvas. Nad ei olnud veel päris ahvid, ikka veel inimesed; nad rüüpasid oma veiniklaasi kiiruga tühjaks – põhiliselt hirmust, et äkki joob mõni vestluskaaslane selle eest ära – ajasid aga siis kahe õlle juures tunnikese või teise päris arukat juttu. Selle musta lae all võeti üksipulki läbi kogu maailmapoliitika, rajooni juhtivtöötajate paturegister ja leiti kõigest sellest lohutust iseenese nõrkustele vabandusi otsides. Nii polegi raske ära arvata, et nimetatud toidubaar nr. 5 avati Haapsalu linnas samal ajal kui toimusid verised sündmused kaugel Kongos ja kohalik superjoodik teenis endale hüüdnimeks Tsõmbe. Nüüd võime ka mõista Kuti hingevärinaid, kui ta „Kongo“ haiseva peldiku ees karke kohendas ja oma kipsjalaga uljalt välisukse lahti lõi. /…/
Lk 65-66
/…/ Nad olid jõudnud Vaba tänava algusesse ja kõndisid üle kitsa kaarsilla Krahviaeda. Kõle põhjatuul kandis vettinud vahtra ja õunapuulehti, ning kuigi paistis päike, oli värvikirev sügis möödas. Halli lossimüüri taga kõikusid tuules mustjad, raagus puud ja major tõmbas tahtmatult mantlihõlmad koomale. /…/
Allikas: Juhan Paju "Haapsalu detektiiv" : jutustus. Sari "Räimerulli seiklusjutud." Vormsi : Nastiku Kirjastustalu, 1990