Juhan Paju "Hiromandi kokteil"
Vaikne kohvik Haapsalus
Haapsalu linna huvipakkuvamateks vaatamisväärsusteks peetakse vana raekoda, mille katusel Peeter I oli kunagi tulevasele linnapeale õllemüügi eesõiguse andnud ja kus praegu asub koduloomuuseum, ning seitsmesaja aasta vanuseid piiskopilossi varemeid. Võrdlemisi hästi on säilinud lossikirik, mida nüüd juba pool sajandit vahelduva eduga restaureeritakse, vahitorn, mille ülemiselt platvormilt aeg-ajalt mõni joodik või õnnetult armunu alla hüppab, ja muidugi igavesti noor Valge Daam. Ometi on omapäi kõndival turistil lossivaremete ülesleidmine tükk tõsist tööd, sest aegade jooksul on lossimüüri ette või päris najale ehitatud hulgaliselt mitmesuguseid puulobudikke. Nii ongi Haapsalu ärksamate linnaisade või ühiskondlikult aktiivsete kodanike unistuseks olnud alati ja ikka nende lobudike lõhkumine, et ümber iidsete müüride võiks kulgeda ringtee, mida paiguti ilmestaksid mõnusad pargid varjuliste alleede ja valgete pinkidega...
Alati on seda takistanud mingid objektiivsed põhjused, kõige objektiivsemaks neist vajadus anda puulobudike elanikele korterid. Nupukad mehed mõtlesid välja müüdi Haapsalu omapärasest puitarhitektuurist ja nii põlistati sealsete elanike seisund ka ametlikus korras. Seda ehitusstiili hakati mitme juhtiva arhitekti järgi nimetama raudseks padusedmanismiks. /.../
Lk 5
/.../ Peamine jututeema oli aga seotud kohviku iseäraliku kohaga - üks aken avanes Lembitu, teine Karja tänavale - ja nii jagati üle saali muljeid, mis ühel või teisel tänaval juhtub, kuhu keegi läheb ja kellega. Kohvijoomine venis tunni-poolteise, vahel ka paari peale, ja tuba tehti päris puhtaks alles lõuna ajaks. /.../
Lk 6
/.../ Üle saali, see tähendab kolm-neli sammu vasakule, Lembitu tänavale avaneva akna all, istus meie loo peategelane Hiromant ise ja kirjutas hoolega. Välimuse järgi oli ta mees parimates aastates, umbes neljakümnene; tema suur kolp hakkas keskelt paljaks minema, tugevad kulmud kaardusid ninajuurika kohal veidi idamaiselt ja nende alt aeg-ajalt välgatav pilk oli läbitungiv ning sügavalt mõtestatud. Tema roheka tooniga Soome ülikond, alati laitmatult puhas valge särk ja põiktriipudega lips mõjusid väikelinna miljöös oma korrektsusega veidi väljakutsuvalt. /.../
Lk 7-8
/.../ "Nad räägivad omavahel niisuguseid õudseid jutte, et minul vanal inimesel, tõusevad ka vahel ihukarvad püsti. Arvatakse, et Hiromant olevat skisofreenik, aga tegelikult on ta kukkunud. Ja-jaa. Ma ise kuulsin, kui ta ütles. Ta oli enne mingi füüsik või insener või mõlemad kokku, aga pärast seda õnnetut mootorrattasõitu läinud mehel mõned asjad peas sassi. Tuli tagasi ema juurde Haapsallu ja saab praegu lollipensioni. Ema - Tuisu Estrit sa peaksid teadma küll - käib tal siin tihti järel, kui poiss kauaks istuma jääb." /.../
Lk 11
Allikas: Juhan Paju „Hiromandi kokteil“ / Sari Romaanivõistlus `90, teine auhind : Tallinn, 1991