Juhan Paju „Hõõguv rist“
Kabeliaed
Et Haapsalu vanal surnuaial kummitab, seda teadsid kõik. Iseasi, kuivõrd seda keegi uskus. Aga isegi linna kõige haritumad ja intelligentsemad pead ei hakanud kunagi neid kuulujutte ümber lükkama. Andsid küll üleoleva muige või pelga õlakehitusega mõista, et mis te nüüd, kahekümnenda sajangi lõpul, aga sõnasid siis alati juurde, midagi kahemõttelist – jah, nemad ise on kõrvalseisjad, külmad vaatlejad, aga kui rahvas niimoodi räägib, siis midagi peab seal ikka peidus olema. Niisugust tumma üleolevat vastasseisu kohtaksite näiteks ka Tallinnas, kui läheksite seletama, et Ülemiste vanakest pole kunagi olemas olnud, või Otepää, püüdes seletada, et energiasammas on lihtsalt bluff… Aga keda või mida Haapsalu kabeliaias nähtud oli või mis liiki kummitusega üldse tegemist, seda teadsid tegelikult vähesed. /…/
Lk 5
/…/ Rist hakkas aeglaselt küljele kalduma ja kirstukaas avanes. Ikka veel auravas kirstus tõusis istukile noor naine, mitte vanem kui Piret ise, ja hõõrus kätega silmi. Ta oli valges öösärgis – surisärgis! Vilksatas Piretil mõte läbi pea - , tema pikad mustad juuksed olid veidikene sassis, kaelas raske hõbedane kaelakee ja randmel lai must käevõru. Naine vaatas mõne aja ringi, ja jäänud oma vaatlustulemustega rahule, ronis kirstust välja. Enne kui tema jalad uduloori kadusid, jõudis Piret märgata, et särk oli pikk ja jalad paljad. Piret tundis, et nüüd kohe peab midagi juhtuma, midagi niisugust, mis jätab varju kõik eelneva, aga seekord tema tunded petsid. Rohkem ei juhtunud mitte kui midagi. Naine lükkas oma juuksed selja taha, võttis kirstust nahkse koti, viskas selle rihmapidi üle õla ja hakkas rahulikul sammul minema surnuaiavärava poole. Nii rahulikult ja eksimatult, et Pireti hirmust pärsitud aju suutis siiski registreerida tähelepaneku – nagu oleks see tuttav! Piret jälgis teda silmadega, ta ei teinud ise ühtegi liigutust. Võib-olla just see teda päästiski. Sest võõras naine, kes oli juba puude vahele kadumas, peatus äkki ja keeras ennast välkkiirelt ringi. Tema leekiv pilk libises üle surnuaia ja peatus täpselt Piretil. Viimane hoidis hinge kinni. /…/
Lk 20 – 21
/…/ Valge Daami etendus oli Eestis muidugi ainulaadne, aga õppinud ajaloolasena teadis Aivar, et Lääne-Euroopas, kui mitte igas vanemas lossis, siis neljandas-viiendas kindlasti oli samasugune legend noorest naisest, kes mõne üleannetuse pärast elavalt sisse müüritud. See oli lihtsalt üks osa katoliku kiriku moraalist, mis püüdis ka kõige suuremaid ketsereid karistada „humaanselt“ – ilma verevalamiseta! Algas see nõidade katsumisest vetteviskamise teel – upub?, ei upu? – ketserite põletamisest tuleriidal ja muidugi sissemüürimised. Üks niisugune õnnetu eesti neiu oli toomhärraga pattu teinud ja kadedad, kes ilma jäid, olid ta selle eest ehitusjärgus oleva lossi kiriku müüri sisse pannud. Lood, mis selle kohta kirjutatud, olid naiivsed ja sentimentaalsed, siiski ka romantilised, aga viimast varianti oli näidatud juba kümmekond aastat igas augustis kolm õhtut järjepanu ja rahvast sõitis kokku üle terve Eesti. Palagani oli vaja ja algas see tegelaste rongkäiguga läbi Haapsalu peatänava. See meeldis ka tegelastele endile. Kui etenduse ajal tuli vahel tüütult tunnijagu oma etteastet oodata, siis siin olid kõik koos: piiskop, toomhärrad, sõdalased – kes kaarikutes, kes täisvarustuses sadulas. Kõige pikema rivi moodustas muidugi linnarahvas, kes tegelased algul mööda lasi ja siis nendega ühines, et lossipargi poole jalutada. Möödujatele hõisati lõbusaid soovitusi, pilluti lilli, kiljuti niisama – rahvas tundis ennast täiesti vabalt, oldi purjus ilma viinata, mõned ka viinaga, tunti rõõmu kaunist suveööst ja teise inimese lähedusest. /…/
Lk 88
Allikas: Juhan Paju "Hõõguv rist : lemberomaan ühe laiba ja vampiiriga", Sari: Romaanivõistlus '96, Tallinn, 1997