Juhan Paju „Mudasegaja armuke“
/…/ Kas mudavannist üldse kellegi tervisele kunagi kasu oli tulnud, selle kohta olid arvamused vastakad. Küll harjutas muda vana inimest mullaga. Kui inimene on elanud teatud soliidse vanuseni, kohtub ta oma sugulaste ja tuttavatega peamiselt matustel. Tavaliselt toimub see kurb sündmus külmal ja kõledal aastaajal, meie muutuvas kliimas on lihtsalt nii, et just sügistalvised tormid ja õhurõhu järsud muutused murravad vanade seast nõrgemaid. Kujutage nüüd ette, et seisate lahtise haua veerel, võtate hunnikust peotäie külma niisket mulda ja viskate kunagisele lõbusale kaaslasele järele. Mis tundeid teid siis valdavad? Just see külm ja märg haua tunne, mis teid läbis, kui te nüüdsama oma käega mulda katsusite.
Haapsalu sanatooriumides pakitakse teid aga sooja, ma ütleksin isegi, et kuuma muda sisse, mis on põhimõtteliselt seesama muld, millest me oleme võetud ja milleks paratamatult saama peame. Meie valutavaid konte vallutab tuimastav ja lõdvestav mõnutunne ning ühel hetkel saate aru, et ka haud pole põrmugi kohutav, see on vaid osa looduse suurest ringkäigust.
Ja Haapsalu kui mudakuurordi kuulsus aina kasvas. Radikuliit ja liigesehaigused olid põhjamaise niiske kliima paratamatud kaasnähtused ja nii olid pärast Eesti iseseisvumist Haapsalu ja selle muda kõigepealt üles leidnud just meie põhjanaabrid soomlased, nüüd suurenes pikkamööda ka rootslaste arv. Tagasi hakkasid tulema ka Moskva ja Peterburi rikkamad, eriti juudid, kes lõunapoolsele palavale päiksele eelistasid hoopis Paralepa männimetsa osoonirikast jahedust. /…/
Lk 12 – 13
Allikas: Juhan Paju "Mudasegaja armuke" : romaan. Tallinn. 2003