Juhan Paju "Suur šantaaž"
/.../ "Sõitnud varjamatult välja peaaegu keset Soome lahte, laev sukeldus ja jätkas sõitu lahe suudme suunas. Liiguti aeglaselt ja ettevaatlikult, nii et Tahkuna majaka traaversile jõuti alles hommiku eel. Nüüd järgnes kõige raskem. Ristna ja Tahkuna vahel, suunaga loodesse, paikneb Läänemere üks kõige ohtlikkumaid karisid, mida nimetatakse Näkimadalaks. Ka täieliku tuulevaikuse korral on siin, kohati veest välja ulatuvate kivinukkide, aga rohkem siiski veealuste karide ümber, pidev, salapärane lainetus. Meri nagu kord hingaks ja ohkaks, kord nagu keeks, kord nagu purskaks vesi mingist tundmatust veealusest allikast pinnale. Vanad purjelaevade kaptenid, kes enne Tallinnast väljasõitu lubasid endale klaasi või teise kangemat, keerasid ennast tavalisest sadamast välja sõites või pärast Naissaart magama ja andsid käsu: "Äratada pärast Osmussaart!" St. lähenedes Näkimadalale.
Just nimelt see pidevalt mäslev ja liikuv veepind pidigi nüüd varju andma "Oksanale" ja natuke aega meestele, et nad võiksid laeva juhtimissüsteemidega tutvuda. Ants teadis, et kohe madaliku taga on järsk kaljusein, mis läheb peaaegu püstloodis alla üle 40 meetri või natukene rohkemgi ja sinna kaljuserva taha, oma kunagisse lestapüügikohta, tahtiski ta peita laeva. See polnud küll sügavik selle sõna otseses mõttes, aga siiski, pidev säbruline lainetus pidi teda katma paremini kui sile veepind 400 meetri sügavuses. /.../
Lk 69
Allikas: Juhan Paju „Suur šantaaž“ / sari Harakiri : Tallinn, 1993