Krista Kumberg „Tõsiseltvõetav ajaviitekirjanik." Juhan Paju 11.03.1939 – 30.07.2003
Ühe paiga - olgu see siis riik, maakond, linn, küla, tänav, maja - tähtsust hinnatakse teinekord ka selle järgi, kui palju kuulsaid inimesi ehk tänapäeva keelepruugis – tegijaid – sealt pärit on. Tuntud kirjanike, näitlejate, sportlaste, teadlaste jne kodukoha inimesed tunnevad ka endid märksa olulisemate persoonidena. Eriti hästi avaldub asi spordis. Pruugib mõnel eestlasel medal kaela saada, kui ka teleri taga tugitoolis spordielust osa võttev kaasmaalane rinna ette aab nagu oleks saavutuses tibake ka tema osalust. EEsti sportastele osaks saanud kullasära paistel peesitab ka see, kes enam ammu pole suuski alla saanud ega palli puutunud.
Kuidas Läänemaal ja Haapsalul sportlastega lood on, on ehk laiemalt teada. Aga oma kirjanikega? Inventuuri tehes selgub, et ega väga kiita pole. Kusjuures juba kirjanduseelses ajas oleme kasin kant. Nimelt on folkloristidel tavaks eesti kaarti täpitada vastavalt sellele, mis laule-jutte-muud folk lori kuskohast korjatud on. Kui taolistele kaartidele tõmmata mõttelised jooned keset Eestit läbi põhja-lõuna ja ida-lääne suunal, saab neli sakiliste servadega tordiveerandikku. Kõige rikkalikum on olnud saak all vasakul – Tartu-Võru-Setumaal ja kõige hõredam... Lääne Eestis. Kas on meil jutte-laule vähe või pole meil vaimuvara korjajad küllalt usinad olnud, mine võta kinni.
Kõige olulisem nimi on meil muidugi Wiedemann. Ega keeleta kirjandust pole. Nii on Haapslus trumpässaks keelemees. Ernst Enno luuletusi teab iga eestlane. Venda Sõelsepa lastevärsid on olnud head lasteaiakaaslased mitmele põlvkonnale mudilastele. Aidi Valliku loomingut teavad eeskätt noored ja nüüd ka lapsed. Mäletatakse Voldemar Pinni ja tema ajalooainelisi kirjatöid. Neid mäletavad põhiliselt omakandi inimesed. Haapsalul on kolm kirjanike liidu liiget, neist elus ja ilus ja tegus Aidi Vallik. Parandage mind, kui ma eksin, aga see on ka kõik!
Omamoodi trump on meil olemas Juhan Paju isikus. Tema näol kuulub Haapsalule eesti ainuke stiilipuhas ja tõsiseltvõetav kirimikirjanik! Millegipärast eestlased ei oska ja/või ei taha kirjutada kriminaalromaane. Krimijutt eesti kirjandusmaastikul on sama haruldane ja kentsakas nagu kaelkirjak põhjanabal. Üks kui teine on ju proovinud. Herta Laipaik näiteks, koguni Mati Unt. Aga nö „päriskirjanikud“ tunnevad vist pisukest piinlikkust, et kuda ma nüüd äkki puhast meelelahutust pakun ja poogivad asjale allhoovusi ning tähenduslikkust juurde. Krimijutt seda ei vaja.
Juhan Paju tunnistas julgelt, et kirjutab oma kas rohkem või vähem kriminaalse koega põnevusjutte iseenese ja ilmarahva lõbuks, hoolimata kirjanikkonna suure venna muigest, kui kõne all ajaviitekirjandus. „Mina ei ole nende võistleja,“ tõdes Paju ise, „nii nagu inglise kirjanduses A. Christie ei ole Ch. Bronte võistleja.“
Sedasama ajaviitekirjandust peab ka oskama kirjutada.
Krimijuttu kirjutada pole tegelikult sugugi kerge. Ei piisa pelgalt mõistatusest ja selle loogilisest lahendamisest. Ka siin on rida tingimusi. Heaks tooniks peetakse, et tegelik mõrtsukas on lugejale juba umbes 20ndal leheküljel ette tulnud. Veel parem, kui ta figureerib kogu aeg kusagil pildi serva peal või koguni tsentris. Siis peab uurija abiline juurdluse käigus andmeid esitades olema nõksukese tagapool taiplikust lugejast endast.
Naudingut pakub Agatha Christie võime lugejat hanitada ja lõpus näpuga kõige ebatõenäolisemale mõrtsukakandidaadile osutada.
Vilunud ja veendunud krimijutusõber ootab sellele lisaks ka head olustikukirjeldamist ja huvitavaid karaktereid. Milliseid täpseid teadmisi inglise maaolustiku ning elulaadi kohta annab meile vana hea Agatha Christie! Millised huvitavad karakterid on Nero Wolfe ja Archie Goodwin, missis Marple ja Hercule Poirot või isa Brown, Philippe Marlow, jne.
Haapsallu asus Paju 1972. a. ja teadis kohe, et siia ta jääb ehkki vahepeale jäid veel majakavahi aastad. Haapsalus kirjutas ta oma raamatud – asjaliku turismibrošüüri “Haapsalu juht”, luulekogu “Kuuvalge õhtulaul” (2001) ja 14 põnevusjuttu.
Juhan Paju on Haapsalu ja mööndusega ka haapsallased kirjandusse jäädvustanud. Üheksa romaani 14st pajatavad meie kodulinnast ja nii mõnigi tegelane tuleb kahtlaselt tuttav ette. Autor ise küll väidab, et ei ole tegelasi elust maha kirjutanud vaid ikka välja mõelnud, tüüpe seganud ja saadud kokteili siis tegelasteks vorminud. Et pigem tasuvat tegelaste tagant otsida hoopis kirjanikku ennast. Kuid siiski. Kui autor kirjeldab väikesekasvulist noorukest blondi ajakirjanikku napis nabapluusis ja täpselt taoline tütarlaps parasjagu ka „Lääne Elus“ tööl oli, siis ei saa kirjaniku juttu väga tõsiselt võtta. Kord olevat üks saarlane vandunud, et pätistunud Kuti “Haapsalu detektiivist” elab neil Kuressaares.
Paju ei võtnud kohalikelt äratundmislõbu ja tema vastuajamine pigem õhutas seda tagant. Et lugejad võiksid külanaiste kombel pead kokku panna ja näpuga näidata, et see on ju see... ja näe, kuidas ta selle kohta ütleb... Et kirjanik oli oma kirjutamislaadi poolest humoorikas ja sõbralik, siis ükski prototüübiks peetu pole temaga tüli kiskuma hakanud. Paju püüdis ka oma pahasid mõista ja tal olnud mõnikord päris kahju, kui nad kinni võetakse.
Seevastu linn oma tänavateräga, majade ja romantilise rannajoonega oli täies tükis äratuntav. Paju ise ütleb selle kohta, et avaldas 1986.a. turismibrošüüri „Haapsalu juht“ ning kõik see kogutud materjal, mis tollesse ei mahtunud või ei kõlvanud, sattus tema põnevusjuttudesse.
Üks esimesi Paju romaane „Hiromandi kokteil“ tekitab minus siiani nostalgilisi tundeid, sest sündmuspaigaks on Saue-Karja nurgal olnud söögikoht – oma endisel ehedal kujul, endise eheda seltskonnaga. Praegune õllekas võiks ju imago osas raamatut ära kasutada. Aga sihtgrupp vist hästi ei haaku... see selleks. Paju on usinasti meie linnale kriminaalset mainet loonud. Aga see mõjub pigem tõmbavalt kui tõukavalt. Inimestele meeldivad paigad, kus midagi on juhtunud. Sest juhtunud on ju kellegi teise, mitte meie endiga.
Mõte ja jutt jooksevad kirjanikul lobedasti. Aga lood olid kirjanikul tegelikult peas olemas. Kui ta voodihaigena “Kadunud viiuldaja” lõpupeatükke dikteeris, siis ütles ta arvutitagusele täpselt, et mine nüüd tagasi selle peatüki algusesse, võta nii ja niimitmes lõik ning kirjuta sinna lõppu need ja need sõnad.
Paju krimijutud on hoogsad ja humoorikad, täis kentsakaid, jõulisi, värvikaid ja intrigeerivaid karaktereid. Täisheroilist kangelast Paju ei tunnista.Tähtsam kui mis juhtub, on need, kes talitavad. Paju kirjeldab oma tegelasi sõbraliku nöökega. Major Kivistik, mitmetes juttudes uurija rolli pandud politseitöötaja, on kõigi oma inimlike nõrkuste ja naeruväärsustega igati sümpaatne, nutikas ja mõistlik mees. Kui sellised kirjanduslik suurkuju nagu James Bond joob vodkamartiinit, komissar Maigret peab lugu väikesest aperatiivist, Nero Wolfe naudib õlut ja Archie Goodvin eelistab klaasikest piima, siis Kivistiku naudinguhetked eeldavad korralikku kooreklopsi. Paju romaanid kujundasid Haapsalu politseile hea maine ja panid seadusesilmad omal moel sundseisu – nad pidid tegema head tööd! Üheksakümnendatel, muide, oli tõepoolest Haapsalus perfekt nimega Kivistik. Kirjanik eitab igasuguseid seoseid otsustavalt!
Paju krimijuttude esimene lause on kutsutud ja seatud lugejat vangi võtma. “Nad tapsid ta!” ütles naine ja asetas käed dramaatiliselt kokku selle koha peale, millest ülevalpool oleks pidanud asetsema rinnad ja allpool talje. Naisel ei olnud ei ühte ega teist. (Haapsalu detektiiv)
“Naine oli täiesti alasti.” (Lasud kodutänaval)
“Et Haapsalu vanal surnuaial kummitab, seda teadsid kõik” (Hõõguv rist)
“Kõige suurem tung on alati olnud laevade peale, mis peavad hukkuma.” (Katkenud romaan)
Ja nii edasi ja nii edasi.
Paju suhe kriminaalse ilmaga on tegelikult olematu. Pole ta töötanud ei kohtus, vanglas ega politseis.Paar koolivenda olevat küll retsidivistid ja tertuttavad, aga autor ise alati nii nigela kondiga, et pole temast isegi õiget tänavakaklejat olnud. Hea läbisaamine olevat aga olnud juristidega. Väike mõte juurat õppima minna oli tal eneselgi, aga vaekauss kaldus ajakirjanduse kasuks. Lehetöös krimireporter olla ei tulnud, oli hoopis majandus.
Vaikse kuulajana pani kirjanikuhärra mõndagi kõrva taha. Ammendamatu aineallikas oli aga talle ajakirjandus. Tõepoolest, pruukis vaid linnalegendil äravoolutorudes elutsevatest hiigelrottidest-krokodillidest-madudest, kellest iganes liikvele minna, kui hopsiti on lugeja laual romaan „Sankt-Peterburi viirastused“, milles pahaaimamatule ja abitus olukorras olevale kempsutarvitajale hiigelmadu oma hiigekihvad kannikatese lööb. Kempsust juhitakse lugeja läbi suurlinna kloaagi sõjatööstuse, osooniaukude ja muu sellelaadse juurde, mis ohtlike elukate olemasolu põhjendab ja loo loogiliseks muudab.
Kunagi ilmus „Eesti Ekspressis“ artikkel „Viiuldaja haihtus nagu suits“. See rääkis viiuldaja Lemmo Erendist, kes Helsingis laevale istus, aga Tallinnas maha ei tulnud. Paju ei uuri oma romaanis „Kadunud viiuldaja juhtum“ Erendi mõistatust, vaid esitab oma loo, mis võinuks juhtuda. Muide, selle romaani lõpupeatükke dikteeris kirjanik haigevoodist. Ka paljudele nii valusa „Estonia“ huku kohta on Pajul oma lugu. Ta on valinud ohtrate vandenõuteooriate hulgast enesele sobilikud ja kirjutab need lahti. Muide, seda ajal, kui ametlik versioon kõik kahtlused naeruks pani.
Krimikirjanduse kõrval kirjutas Paju ka ulmet ja õudust. Tulnukad ja vampiirid sobisid põnevike kirjutamiseks samuti hästi. Teinekord oli kirjanikuhärral kahetsusväärne komme õudukas või krimijutt tulnukate abil lahendada. Lugejas tekitas see lisaks segadusele ka pisukest pettumust. Aga olgu päälegi, kui muidu ei saanud otsi kokku.
Kirjanikuhärra kurtis ise: “Minu fantaasiaga on midagi korrast ära. Tahtsin kirjutada sekka ühe ilusa armastusromaani, aga juba esimeses peatükis tekkis kusagilt laip.”
„Suur santaaž“ - äärmusliku tööpealkirjaga “Venemaa tuleb hävitada” - pajatab sellest, kuidas väike Eesti suurest Venemaast jagu saab. Nii nagu Paju sellest jutustab, tundub see täiesti teostatav olevat. Selles ajas ja olukorras muidugi. Tema „Vanaema mõis“ oli plaanitud kolmeosaliseks. Jällegi lähenes Paju teemale oma nurga alt. Kõne all on eestlasile eriti rasked aastad – vahelduvad okupatsioonid, mobiliseerimine ühe ja teise poole vägedesse, küüditamine, metsavendlus. Teised autorid jäädvustasid ohtralt häda ja viletsust, Paju aga rõhutas, et ka suure ajaloo kõige süngematel päevadel paistis päike, linnud laulsid ja inimesed elasid oma elu – pidasid pidu, armastasid, said lapsi. Ajalooline kibekarm tõde võib selle juures küll kannatada saada, aga eluterve optimistlik eneseusk, millest raamatud tulvil, on ka midagi väärt.
„Nii suurepäraseid tingimusi tapmiseks polnud Haapsalu linnas enam ammu olnud.“ Nii algab Paju viimaseks jäänud romaan „Mudasegaja armuke“, kus tegutsemas jälle komissar Kivistik.
Kirjutamata jäi lugu sellest, kuhu kadusid Eve Kivi kalliskivid. Uhke nimega mittetulundusühing „Eesti kriminaalkirjanike koda“ sai küll loodud ja asutajaga kokku kaheliikmelisena ellu astunud ühing asus liikmeid ja auhinnafondi otsima, et omamaisele krimikirjandusele hinge sisse puhuda.
Kirjutama hakkas Juhan Paju hilises eas, viiekümnesena. Järvakandis sündinud noormees läks õppima Talinna polütehnikumi raadiosidet. 1971. a. sai ta aga hoopis Tartu ülikoolis filoloogi diplomi. Töötanud on ta mõlemal erialal – Järvakandis mõõduriistade laboris, Tallinnas küberneetikainstituudis siis Põhja-Karjalas Muujärvi ning Haapsalu rajooni ajalehe toimetuses. Aga ka Ristna ja Hobulaiu majakates majakavahina. Karjalas oli Paju venekeelse ajalehe Avangard fotograaf. Elu Põhjas ei sobinud noorele ajakirjanikule, kuna seal joodi palju. Talle alkohol ei sobinud ja ainsa kainena purjus seltskonnas olla muutus tüütuks.
Mingi kõrgem ja kõike juhtiv vägi hoidis Paju, et too jõuaks saada põnevuskirjanikuks. Hakatuseks oli tal kaasasündinud südamerike. 60ndatel ei osatud seda viga opereerida isegi mitte Leningradi sõjaväemeditsiini akadeemias. Esialgne prognoos oli 12-20 eluaastat. Vaatamata nutusele perspektiivile, sagedastele haigustele, väikesele kasvule ja arstide keelule tegi noor Juhan ikka sporti. Ta tegeles tulemusrikkalt vehklemise, lauatennise ja võrkpalliga. Proovis sõudmist ja tõstmist. 1968. a. Kui aastaid oli kolmekümne kandis, tehti talle lõpuks Tartus keeruline südameoperatsioon. Tosina aasta pärast leiti, et Paju põeb erilist verevähi vormi. 1986. a. Tuli ajakirjanikutööle järsk lõpp teha. See tähendas ootamatult palju vaba aega. 1990. aastast hakkab tulema justkui paisu tagant keskeltläbi aasta ja romaan! Vabakirjanik suvel reeglina ei töötanud, aga ideed hakkasid peas kuju võtma, et siis oktoobrist paberile pudeneda.
Esimene kirjandusalane tunnustus tuli 1953.a. kui 14 aastane poiss võitis Pioneeri jutuvõistluse. Vändra lehes „Stalinistlik Lipp“ ilmus 10. kl. õpilase Paju jutt „Pärmipudel“. Vändra keskkoolis oli aga sedavõrd hea füüsikaõpetaja, et kirjanduslike eeldustega poisil oli kange soov just nimelt tehnilisele alale edasi õppima minna. Hiljem Tartus kirjandust õppides olid tema kursusekaaslasteks Ave Alavainu, Maimu Berg, Ene Mihkelson, Asta Põldmäe, Sirje Endre.
Edaspidised tunnustused tulid romaanivõistlustelt, kus Paju käsikirjad esimesi kohti noppisid. Hiromandi kokteil sai teise koha, Vanaema mõis neljanda. 2001.a. andis Haapsalu linn kirjanikule linna vapimärgi. Tunnustuse kirja läheb ka see, et kolm krimijuttu tõlgiti kiirelt soome keelde. Kriitika võttis tema loomingu vastu sõbralikult. Paju pidas eesti kirjandust sedavõrd Tallinna keskseks, et koguni Tartu kirjainimesed pildi pealt välja kipuvad jääma, mingitest Haapsalu omadest rääkimata. Seda meeldivam oli sõbralik tähelepanu, mida autorile ajakirjanduses jagati. Peeter Künstler nimetab Paju parimaks põnevuskirjanikuks läbi aegade. Märgib küll ära autori kuldse keskea banaalsuseni võimendatud mured, mis tema krimijuttudesse tükivad, aga patsutab samas tunnustavalt õlale.
Juhan Pajul oli veel üks lootusetu haigus – nimelt optimism, on ta ise tunnistanud. Väga haigena käis ta ära oma unistuste saarel Rhodosel ja ei matnud maha mõtet ümbermaailmareisist. Haapsalu jäi tema kodusadamaks.
Allikas: Krista Kumberg „Tõsiseltvõetav ajaviitekirjanik. Juhan Paju 11.03.1939 – 30.07.2003“: loeng 14. märtsil 2007 Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumis Wiedemanni päeval.