„Mäletades Ernst Ennot“
Su nimi lühike on vähe läbind ajalehe
ridu.
Su luule rohkem tunt kui ülistet,
Viks üksinduse traagiline idu
Ja igatsuse valge ristikhein.
Ma nutaksin, nii rõhub härdus hinge.
Taas närtsind taim on luuleaasadelt.
Mul lõtvub hetkeks rüht ja tahtepinge.
Laul raske mahajäetus,
Raske aim.
Eks peatage kord pööblijooksus!
Näe olevik on minevikku surut.
Kas nüüdki omas hoolimatus rutus
Tast möödute, kes teist ei möödunud?
Täheke
Allikas: Lääne Elu, 1935, 30. juuli, lk 2