Voldemar Pinn „Tapetud pärast surma“
See, mis toimus Ernst Enno ümber 1950. aasta suvel, 17 aastat pärast luuletaja surma, on terve mõistuse abil seletamatu.
Lk 7
/…/ 15.juulil /1950/ ilmus „Läänlases“ artikkel /…/
Lk 10
/…/ Millal Ernst Enno ausammas maha võeti? Selle raamatu autor leidis Ernst Enno foto tagaküljelt märkmed, mida aga on raske võtta täie tõsidusega. Selle järgi olevat ausammas lammutatud juba 12.juulil 1950. Samas mäletavad mitmed sel ajal Haapsalus elanud inimesed (Helga Kariis jt.), et see toimus ajal, kui koolitöö oli juba alanud. Igatahes tehti tegu ööpimeduses nagu kunagi 1940. aastal Haapsalu Vabadussambagagi. Vastava käsu oli saanud kommunaalkontor… /…/
/…/ Ausamba alus olevat loobitud autole ja kallatud kusagile merre, pronksist büst aga viidi kommunaalkombinaadi kuuri, kus ta varsti sai vanarauaks. Ühiskonna vaimsusele oli antud veel üks hoop.
Lk 13
Ausammas avatakse taas
Vanemad Haapsalus elanud inimesed mäletavad siin tänavail ringi käinud kõhna, ka suvel tugevasti pähesurutud nahkmütsiga meest. Alles hiljuti tähistati ta sajandat sünniaastapäeva. See mees oli kunstnik Roman Haavamägi.
Enno ausamba mahavõtmine oli hoop kõigile haapsallastele, tervele Eestile, aga kõige rohkem tegi see valu Roman Haavamäele. Tema oli selle skulptuuri autor.
Mida võis ta mõelda ajal, kui mõte ei tohtinud vormuda sõnaks, veel vähem kirjareaks? Millise pilguga võis ta vaadata neid, kelle nimed olid laimavate artiklite all?
Tuli 1953. aasta märts – Stalini surm. Tuli 1956. aastal NLKP XX kongress, kus öeldi, et suurt juhti polnudki, s.t. oli küll suur, aga vale ja vägivalla poolest. Ja siis ühel päeval, sellest julgust saanud, võttis Roman Haavamägi end kokku ja läks kultuuriosakonna juhataja Ferdinand Tanseri jutule. Ta rääkis ja veenis: ausammas tuleb taastada. Tuli uuesti ja uuesti, rääkis ja veenis. Ikka sama. Kultuuriosakonnast läks tee parteikomiteesse, kus sel ajal ideoloogiaküsimuste peameheks oli Selli-nimeline mees.
Tilgad õõnestavad kivisse augu. Pärast sadu käike saadi luba. Roman Haavamäele oli kodus säilinud Ernst Enno monumendi kipskoopia ja peagi tehti sellest uus pronksivalu.
Millal sammas avati? Lehitsen sel eesmärgil kohalikku ajalehte, mis oli tol ajal oma nimemoonduse kolmandas perioodis. Teatavasti sai „Läänlane“ 1951. aastal „Stalinlikuks Teeks“, 1957 aga muudeti too ekslik tee „Töörahva Lipuks“. Lehitsengi kolletama kippuvaid „Töörahva Lipu“ kaustu. Ja näe, seal ongi Guido-Roland Raudveri intervjuu ei kellegi muu kui Roman Haavamäega, kus viimane tunnistab, et veel sel aastal avatakse päikesekell ja Ernst Enno ausammas.
Seda suurema huviga lappan lehti: kus ja kuidas siis samba taastamist tähistati? Aga mida ei leia, seda ei leia. Sammas avati vaikselt. Kui midagi toimuski, siis leht sellest vaikis.
Kuskilt on küll läbi tilkunud, et I keskkooli õpilased käinud ausamba ümbrust korrastamas. Viktor Nelik öelnud ka kirjandusõpetajale, 1950. aasta loo autorile, kas ta ka tuleks abiks. Kutsutu kadunud ruumist sõnagi poetamata.
Lk 14
Allikas: Pinn, Voldemar (1932-1999) Punane terror ja Läänemaa. 6, Totalitarismi põrgus. 1. jagu / Totalitarismi põrgus. 1. jagu. Haapsalu, 1992