Öökuninganna
Vähearvuline paarituhandeline ühiskond ei jõua kalliste teatrietenduste kulusid kanda. Kuid veel mõned aastad tagasi kordus Haapsalus iga aasta järgmine etendus.
Üks auvääriline linnakodanik ja pagarmeister või oli ta värvija! – oli omandanud pääle maja ja kringelsildi veel suure ja haruldase eksemplari öökuningannat, Cerens grandiflorus, selle kuulsa sammaskaktuste liiki kuuluva lille, mille sünnikodu on Edela-Ameerika läänerannikute kaljused kõrbed. Öökuningannal on muu seas imeline omadus õitseda vaid kord aastas, siis aga ettekujutamatul hiilgusel ja see õitseaeg kestab ainult mõne tunni, kella seitsmest õhtul kuni kella kolmeni öösi.
Pagarmeister oli inimesearmastaja mees, kes oma rõõmu soovis jagada kaasinimestegagi. Nii iga aasta öökuninganna õitsepilgu lähenemisel toimetas ta sellest teada oma kõigile tuttavaile. Neid aga läks arvurikas hulk, et mahtuda pagarmeistri ruumi ja nii kogusid nad maja ette, igaühel kaasas tugitool, mille asetas uulitsale, et võiks kõiges rahus ja Haapsalu mugavuses jälgida seda haruldast etendust.
Kõik läks nagu teatris, pagarmeister tõmbas aknariided kõrvale ja etendus algas. Päikese laskudes hakkas öökuninganna pikkamisi avama omi õisi, mille päälmised õielehed välguvad oranži-värvilistena, kuid seestpoolt on kollendavad kui vana elevandiluu. Just kui suured, tihedad vesiroosid rippusid kaktuse oksil kui hõõguvad elektrilambid. Ja neist voolas tänavaile nii uimastav ja võõramaine lõhn, et head haapsalulased kujutasid endid sel pilgul viidutena kuhugile kaugele viiruki ja mürri maile. Nii kulusid kesköötunnid, siis, kui esimese koidukiire ilmumisel nägid kõik imet: suur, hiilgav õis, justkui võitmata käsku kuulates, kummutas õiekarika, laskis alla kaunid elevandiluised õielehed ja jäi surnuna rippuma.
Öökuninganna muinasjutt oli lõpul ja Haapsalu elanikud, pagarimeistri öösised võõrad, võtsid igaüks oma tooli ning läksid koju magama.
Allikas: Päewaleht, 1922, 22.jaanuar https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=paevalehtew19220122.2.5 ; Lääne Elu, 1993, 6.juuli