Päikese kuuskede tippudele ladkudes
pikaks venivad varjude sõrmed,
haarates kogu raugeva küla
hiiglase käega oma peole,
hellitades hoonete karbistikku
unnesuigutava rahuga.
Raugeva tuksega küla
jätab jumalaga päevaga,
hiigelpuud keset küla
valvavad ja varjavad,
hoides loojuva päikese
tõrvikut viimsena ladvad
kui hämarus hiilib igalt poolt
ligi öhe sulgunud külale.
Allikas: Hannes Oja "Järvealune Kirikukell", 1988, lk 49
Autorist: eesti luuletaja, ajakirjanik (1919-2012). Oli Kanadas ilmunud "Vaba Eestlane", "Põhjala Tähistel", "Eesti Elu" ajakirjanik. Tänu H. Ojale said Läänemaa raamatukogud endale võimaliku täiusliku komplekti välis-eesti kirjandusest.