Hannes Oja "Õhtukaldal"
1
Õhtukadal rahutute ootustega
päev ehitab pajude ladvusse
öist pesapaika.
Madalas lahesopis
raudteetamm hiigelhavina
takerdub kõrkjasse ja tarna.
Tuimlevalt liikuv lahepind
päikese laskudes plahvatab
punetavaks leegiks.
Söestunud tiibega linnuna
Kajakarahu
lesib õhtuseil laineil.
Päike kaob Vormsi taha
Öö jääb Õhtukaldale
üksinda maha.
2
Jalutades ringleval kaldateel
säravad tähed ja silmad.
Kummale järgneda?
Mõlemad kutsuvalt vilguvad.
Tähed langevad silmili vette,
laineid sädemeina kiirgavad.
Sinu silmad kui upuksid merre,
hoopis tuhmuksid.
Hämarus tiheneb meid lähendavalt
Meie ei lase
pimenevat, jahenevat ööd
tulla südamete vahele.
Jalutame liibunult teineteisesse,
vastu ööd,
vastu maailma ja inimesi
Õhtukalda krusasel teel.
Tähed sätendavad laineid,
taevas virvendab vees.
Sinu silmade tähed
ainuüksi mu ees.
3
Kolm-neli madalat astet
laskuvad veeni
lainele terekätt ulatama.
Tere laine, merelaine!
Lip-lapitseb kaldakividel
eneses heaolemise hõljutav mugavus.
Paadisillani,
paatideni,
laineteni.
Keskööl kuu teeb ise silla
üle lahe
Paralepani.
Allikas: Hannes Oja "Tunnete Purdel", 1967, lk 16-18
Autorist: eesti luuletaja, ajakirjanik (1919-2012). Oli Kanadas ilmunud "Vaba Eestlane", "Põhjala Tähistel", "Eesti Elu" ajakirjanik. Tänu H. Ojale said Läänemaa raamatukogud endale võimalikult täiusliku komplekti välis-eesti kirjanduse