Ilmar Jaks „Elu koolitoad“
Lk 51
Tuhat häält kõlab vastu, paberile jääb aga mitte midagi ütlev tähekombinatsioon: Haapsalu. Bergfeldti mudaravila, Valge daam, Paralepa mets. Tšaikovski. Tobias. Ernst Enno. Tänavad-paigad on ainult nimeliselt samad, meie isiklikku minevikku pole keegi teine oma jalaga saanud, objektiivset, üldkehtivat miljööd pole olemas.
Lk 52 – 53
Aafrika kallas. Promenaad. Juhan Simm tõstab taktikepi.
Õhtune kontsert kuursaalis algab kell kuus. Suvitajad. Patisaksad. Supelvõõrad. Terve kevad on linna võõbatud ja kasitud. Pärast jaanipäeva hakkasid nad ilmuma, troskades jaamast. Rahatoojad. Ujula kõige kõrgemalt sillalt allahüppajad. Rohelusse uppuvasse, kolmest küljest veega piiratud kuurordilinna natuke elu ja liikumist. Külaliste nimed seisavad „Lääne Elus“. Nad jalutavad edasi-tagasi, istuvad kõlakoja ette pingile. On pruunid. Loevad „Huvitavat Žurnaali“. Pikk, kiilaspäine, valgetes tenniskingades mees on August Gailit.
Jahtklubi sillalt stardivad purjekad. Tõuseb tuul, varisevad lehed, lossivaremed mattuvad paksu lumevaibaga. Laevad vees saavad laevadeks jääs, valged luiged lahel ja kaldakõrkjais. Kooliajakirjas. Embleemiks on kajakas valge, ütles kooli kõige suurem poeet oma luuletuses, julge lennuga tormilind; ja olgu all päikese palge sama tarmukas ka meie lend.
Lk 54
Suvekuningannaks valiti preili Kask Tallinnast. Rannaprintsiks sai Fritjof Nilsson Norrköpingist.
Anna, Mari, astu poodi, siin on kaupa igat moodi; saapakauplus A.Kariis, Karja tänav kakskümmend viis.
Huulepulgad, rinnahoidjad hinnas aina kerkivad; ilma hoidjata saab läbi, aga kust sa pulka saad.
Juulilaat on möödas. Päike on vajunud lahte. Hõikamisse sekkub bajaan, aeg-ajalt korisedes hinge tõmmates. Keegi laulab rämeda, ärajoodud, valskuseta häälega. Hobused hirnuvad, Tamaara tantsib tulekumas. Punases, lotendavas seelikus paljasjalgne mustlanna, kelle välkuvates silmades kümme pussnuga ja tuhat tõotust. Voorimeeste kättesaamatu Carmen.
Päikesepaistet kapaga. Lootuse meri. Vaskkiivrites tuletõrjujad. Pritsimeeste orkester mängib, minister Tallinnast asub kõnetooli. Kallid kaasmaalased! Eesti rahvas on enne ja nüüd elanud Läänemere kallastel. Ja kui see nii on, ja nii see ka on, siis ei maksa seda tõestada. Olen vahepeal kodus käinud ja söönud, peoplatsile naasnud, näen ministrit endiselt kõnetoolis. Oma maa püha territooriumi me vaenlase tallata ei anna. Kinnitab minister ja oskester alustab Nixmani seitset.
Haapsalu. Õhtu saabudes suleti luugid. See oli ainus kindel: et tuli õhtu ja suleti luugid. Inimesed, üksteise suunas katsesarvi sirutanud, pugesid lõpuks ikkagi oma urkaisse, oma vooderdatud koobastesse. Varsti kostis ainult norskamist. Maailm magas. Elu oli midagi, kus tuli tõusta värske peaga, kaitsta oma positsiooni, maja, koda ja naist.
Lk 57
Ilmar Jaks, sünd.4.apr.1923 Läänemaal, Asuküla vallas kooliõpetaja pojana. Lõpetanud Haapsalu gümnaasiumi. Sõja ajal oli Soome armees, hiljem punaarmee tööpataljonis. 1945.a-st põgenik Rootsis. Lõpetanud Uppsala ülikooli õigusteaduskonna. Töötab õigusteadlasena Kuninglikus kammarkolleegiumis Stockholmis. /…/
Allikas: Minu noorusmaa. Koguteos 24 autorilt / mälestusi väliseesti kirjanikelt/, toimetanud ja eessõna Valev Uibopuu, Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1964
Autorist: eesti kirjanik Ilmar Jaks (4.04.1923 - 31.08.2019)