Karurahu
Väikene haljendav saar on Haapsalu vaikistes vetes,sääl, kus õhtune laht süleleb avarad merd.
Laid on puuta ja põõsata, mustavad raudkivid piireks,
roo tukk siin ja sääl, tuder ta servas ja lill.
Vaevalt ta rohtunud randu, mis tõusuveed sügisel peitvad,
puudutab ulguvee voog, välgatav lääne pool saart.
Teist suve saar see meile on käändinud vagusaks valgmaks,
kuhu to väikene paat taotab põigata taas.
Ikka ta toob meid siia sel harjunud lõunasel tunnil,
kui on roiutav päev, helge ja leiline, kuum.
Siis kui paat on laskunud kivile all vesipiires,
lapsed ma rannale viin, kannid ja laevad ja muud.
Murule, lillede keskele, jooksevad väikesed jalad,
arad sel niidetud maal, vaevasel pistikust tüüst.
Laste eel rohetab tuder ja sätendab sinine kaugus,
kuubede pundades, laid heletab päikese all.
Allikas: Kyösti, Larin "Valge neitsit. Legend toomhärrast ja Mirga neiust". Käsikirjalise luuletuse järele soome keelest tõlkinud V.Ridala. Neli Haapsalu laulu V.Ridala luulekogust "Tuules ja tormis". Paul Tamverki kirjastus Haapsalus, 1930.