Koolinõunik Ernst Enno
/.../ Lihtsa napi hariduse ja oma saare tavadega harjunud hiidlase jaoks jäi koolinõunik igal juhul isevärki nähtuseks. Seda ka oma kentsakavõitu, aastatega muutumatu välimusega: kehvalõikeline hall kodukootud ülikond, ümaraotsalised vanamoelised kulunud nöörsaapad, mille paelad olid nii lühikeseks katkenud, et kõikide nööpideni ammu enam ei ulatunud, viikimata püksid, alati viltune ristlipsutriip, kollane vihmamantel ja trobikond vineerkohvreid. Talve poole kandis ta palitut, mille peale oli tõmmatud hele puldanmantel, peas must alla läkitatud karvamüts. Juba välimuse järgi tunti teda igas saare otsas. "Ennu" - see tähendas hiidlase jaoks omaseks saanud fenomeni. /.../
Lk 230
/.../ Legendaarseks sai juhtum Enno 50.sünnipäevaga. Ajal, kui Haapsalu avalikkus valmistus hoo ja innuga tähistama luuletaja Ernst Enno juubelit, lasi asjaosaline ise jalga - Hiiumaale. Kasari koolimees Aleksander Loomets on lopsakalt vestnud: "See oli 1925. aasta juunikuu alguses, kui ühel ööl üles ärkasin. Silmasin kella - alles kaks läbi. Tundus nagu oleks keegi aknale koputanud. Korraks nagu mõtlesin, et lähen vaatama, aga jäin uuesti magama. Tüki aja pärast ajas naine mind üles. Nüüd kuulsin juba päris selgesti koputamist. Ajasin end voodis istukile ja nägin akna taga inimese kogu. Siis koputati uuesti ja üks õige tuttav hääl ütles: "Loomsman, Enno on siin. Tee uks lahti!" Ega midagi tõmbasin püksid jalga ja avasin ukse. Ja näe, õues seisis meie koolinõunik, tuttav kollane palitu seljas. Tuli teine sisse ja siis hakkas vabandama. Aga lõpuks palus: "Kuule, Loomsman, luba mul mõni päev siin olla. Tulin Haapsalust ära. Nad tahavad mulle igasuguseid aktusi korraldada. See kõik on üks narrimine, ei mina oska seal olla."
Eks niimoodi siis peetigi Haapsalus Enno 50.sünnipäev ilma Ennota ära. Koolinõunik ise suvitas mitu päeva Kassaris. Vahepeal sõitis ka Heltermaale." /.../
/.../ Haapsalus ei teadnud Cyrillius Kreek luuletaja pakkujooksust midagi ja käis Enno juubeliööl oma lauljatega poeedi Haapsalu kodu akna all õnnitlusviise esitamas, kuid tänama tuli neid üksnes luuletaja abikaasa. Hiljem tunnistanud Enno Palmile: "No küll ma sain naiselt võtta, tal oli mõlemaid, küll pisaraid, küll viha."/.../
Lk 234
/.../ "Meil on täna külalisi: koolinõunik Enno." Oengo-Johanson kirjutas hiljem: "See oli väheldase kasvuga mees hallikas-pruunis ülikonnas, kes tõusis lauast mu tulekul. Sügavad kortsud kõrgel otsal; tundmusküllase inimese jooni suu ümber. Kuidagi eriliselt viisakas, hingestunult galantne, mis ühenduses sooja lihtsusega mõjus kohe mõnusasti. See mulje jäi mulle alatiseks." /.../
Lk 237-238
/.../ Enno puhul on rõhutatud, et ta oli puhta luule apologeet, tema loomingus ei kajastu ükski sotsiaalne murrang. Ehkki ümberringi olid revolutsioonid, ilmasõja vapustused ja Vabadussõda. Samal ajal ei olnud Enno sugugi asotsiaalne. Juba amet dikteerist tema ühiskondliku pühendumuse. Ka Hiiumaal otsis ta oma paljude kõnekoosolekute kaudu kõlajõulisi kontakte rahvaga, püüdes lahata inimhinge tagamaid ja tahtes olla leppimatu oma tõdede eest võitleja. Paljud mäletajad on kinnitanud tema usulisi arutelusi, jutustusi ja mõlgutusi, ehkki ta enda religioossed tunnetused olid ähmased, otsivad, lõpuni teadvustamata, nii nagu suures jaos ka tema luule. Paul Viiding kirjutas: "Enno on elukauge, ent luulelähedane." /...
Lk 242
Allikas: Vaapo Vaher "Hiiumaa kirjanduse lugu. Esseid ja uurimusi" I köide, Kärdla, 2019
Lisainfo: Luuletaja Ernst Enno oli Läänemaa (sh. Hiiumaa, Vormsi, Osmussaar) koolinõunik alates septembrist 1919.a. kuni oma surmani 1934.aastal.