Otse põhisisu juurde


Tarn välul

- Paralepas lagendikul, mida 20.sajandi teisel poolel nimetati Veteranide väljakuks.
- Valgeväljal lagendikul, kus tuletõrjujad pidasid õppuseid ja kus dresseeriti koeri.
- Noarootsis Paslepa lähedal metsas raiesmikul, kus 1984.aasta   suvel toimus suur metsatulekahju.
- Tallinnas Stroomi metsas.
- Tartus Ropka pargis.
- Tartus Gustav Adolfi platsil.
- Tartus Toomemäel.
- Haapsalus Randsalu oja ääres luhamännikus.
- Haapsalus Aafrika rannas.
       3.aprillil 2021

Lauri Pilter "Poeem kolmikvärssides"

haned kiljuvad 
sigur teeveeres kuke- 
seeni lõunaroaks 

suuri sõnu teen  
järjest harvem ikkagi 
ilu on armas 

lootus on armas 
ja lend mõttelaotuses 
pilvitul tunnil 

mu noorussõnum 
sai tuhaks Hamletita 
õpi elama 

vaarisa Karli 
kingsepahaamer pipra 
rätis puruks taob 

nisu võetud raud- 
rohi õilmitseb küpsed 
lõikuselõhnad 

põlvest põlve aeg- 
kondade viisi päikse 
vihk nisupõllul 

raudrohi ja naat 
üks kõva kui kivi 
teine naiselik 

kollane liblik 
rohukõrreksel peatub 
keskpäeva tuules 

paekive kandsin 
põllumaalt aiamüüriks 
noorusaegadel 

tagalahe äär 
punetab koiduvalgel 
harvad pilvekiud  

linn on jäätunud 
jääpurikad ripuvad 
katuste serval 

tagalaht külmus 
jääkamakad kõrguvad 
pruunis roostikus 

tiiruga ümber 
tagalahe sinna kus 
õitseb tulikaid 

tagalahe veed 
vaikivad koidu hõlmas 
vareste kraaksud 

vee silmas ujub 
aina vaikiv lind pervel 
lehvimas pesu 

vesi vajutab  
pajutüved alla öö 
naerab su üle 

porine laugas  
liiga libedaks olen 
suusad määrinud 

ülaseid õitseb 
mudasel metsapinnal 
uitad asjata 

kord oma koera 
jälgi otsisin võsas 
teed puha võõrad 

autokuuride 
rivid lombipervedel 
lehtede risu 

ussikesi siin 
sambla alt kühveldasin 
kala ei saanud  

kõrkjad ja lombid 
igipõline jäänuk 
kõrgvete ajast 

mõelda vaid aknast 
näeb merd kas ta ei tea see 
vaid kuiv lahesopp 

kirsse noppisin 
nüüd pole muud teha kui 
puhata töödest 

kõhe suvi viib 
meie unelmad uute 
koitude maale 

hommiku värskus 
kastab noori ja vanu 
ööhakust peale 

noorukina küll 
luulet vist kirjutasin 
siin üksnes sõnu 

kaldus pajudel 
seisab ees palju aastaid 
tuulehoos laulda

taas sajab vihma 
minu igatsus kaldub 
pajude moodi 

onu teeb vibu 
motika korvis sõidan 
isaga koju 

ema lehvitab 
Vene lennuk pea kohal 
kõigutab tiibu 

tädi Hiie korv 
on maasikatest kummis 
sügiseks moosi 

mu ainsad sõidud 
autoroolis jäid siia 
lagendikule  

tuleahelat 
üle lahe vaadates 
hämarik embab 

raudteel matkasin 
sinilillekohale 
sõprade saatel 

isa norsates 
tugitooli jäi koiduks 
ronis voodisse

sulgen silmad ja 
loen kaheteistkümneni 
ma tõesti elan 

linnamaastikul 
vahel ikka veel tunnen 
lautade lõhna 

õrn õhtu tume 
on su juus ja su põse- 
sarnad põlevad 

ema kallistas 
olemata lugenud  
mu luuletusi 

taevakehana  
söösta päikese poole 
koidikul rannas

televiisor mul 
ainuke vara seda 
kannan endaga 

it’s like gravity 
miks sa küll nii arutled 
pese trepp ära 

visandan jutu 
Uks Düreri piltidest 
innustust leian 

Nigulas kalal 
vanaema jälgib mind 
vargsi muiates 

ikkagi usun 
vanaema Nigulas 
edasi elab 

Jana konutab 
Nigulas ja Österbys 
kantseldab lapsi  

kröömid Nigulas 
jäävalt möödas need ajad 
vanaemaga 

möödunud krööme 
Nigulastki mul jagub 
vihmasteks öödeks 

potissepale 
meeldisid tomatid aeg 
talle neid kinkis 

potissepp kastab 
savi veega kastmata 
katsu sõtkuda 

kirjamehe pink 
kahvatu veeväli ees 
kala lööb sulpsu 

Tahukülas viis  
hunt taluõuest kassi 
nüüdsama suvel

varesed pajul 
leitsakus rohetav linn 
taamal tagalaht 

kostab soome keelt 
see kajab augustiöös 
muinasaeg kestab 

kahlan roostikku 
linnast kaugele peatun 
ongi vabadus 

kõrkjad laulavad 
peita end kõrte varju 
hingata lõhnu 

taevas pea kohal 
nii häirimatu kaugel  
nagu kodused 

veepuhastusjaam 
haukuv koer tara taga 
loigud kruusateel 

kogu reovesi 
voolab sinna kuhu küll 
see saast ladestub 

võpsikus oja 
kevadel siin sumpasin 
nurmenukke tõin 

linnuvaatlustorn 
täis soditud nimesid 
kõrge ja uhke 

ruubaga siin kord 
sõideti madalikust 
kahlati üle  

Vova jalutab 
oma koeraga paitab 
ja peksab ööni 

valget kübarat 
kandev naine tuleb poest 
mis ta küll ostis 

suitsuräim on hea 
palaval suvepäeval 
vett peale juues 

pihlad punased 
tali jälle tulekul 
hämarad ööd ees 

postipoiss saabub 
jalgrattaga udune 
laupäeva algus 

lumi katustel 
nooljad kuused õunapuu 
üleni härmas 

kahkjas lõkketuhk 
küpseb kümme kartulit 
sool ja või laual 

palavus piinab 
koera kes liiga vana 
ootab uut päeva 

lodjapuu punab 
meenub vana Vene film 
aastate tagant 

teeraja ääres 
ao eel mullakuhilad 
mutid on öötööl 

õunapuu ägab 
küllusliku saagi all 
kes seda korjaks 

ämblikuvõrke 
sätendab rohukõrtel 
päev tuleb ilus

lumemarjapuu 
vana maja ukse ees 
valgeid marju täis 

august maasikas  
kadakatüve varjus 
vihmahoo tulles 

kaugel metsa sees 
vana maja rohutirts 
uneviise saeb 

ojapervel hääl 
keegi rabinal ruttab 
öisele teele 

koidab pilvine 
päev udu hõljub külal 
haned on tasa 

kaku huiked ja 
hõbekuusk sauna kõrval 
hahetavas aos 

päiksesõõr tõuseb 
vana maja tagant kuusk 
must nagu süsi     

iidne kogeneem 
päike sillerdab laintel 
sadamas paadid  
tunned sügise aimust 
ja talve jäist tallermaad 

18. august 2015. a.

Allikas: Lauri Pilter „Laikmaa välu“  Tallinn, 2021
Selgituseks: Prosaistina tuntud Lauri Pilter tunneb end hästi luules. Lõuna-Eesti maastikud, esivanemate tarkus, viited kirjandusklassikale - kõik kokku moodustab sulami, mis on seotud meeldivate meenutuste, emotsioonide, avastustega. See on vaatleja ja unistaja raamat. See on maailm, kus on turvaline olla