Sellest linnas, kus tänavad lähevad merre.
Jääb mul alati imelik igatsus verre.
Siin olen ma kindel, et ainuke rikkus
on meri, maa, taevas ja inimlikkus.
Siin õhus on vaimu, mis vaikne, kuid virge,
on kristlase vagadust, pagana kirge,
on lihtsat ja elusat eneseteadvust,
on ehtsat eestlase trotsi ja headust.
On priiusekirjad vist säilimas veres
Siin linnas, kus tänavad algavad meres?
Allikas: Lääne Elu, 1990, 22. märtsi, lk 1.