Ma tulen siis, kui kõdust lõhnab floks
ja päike mängib külmetavat kressi,
kui lehti krampis käega hoiab oks,
eelaimates suurt üksijäämisstressi,
kui esimest kuldraha peidab haab
ning kordab värinal: on suvi, suvi;
kui süda juba teab, mis suvest saab,
kuid mängib külma roostevaba kruvi -
siis tulen - pasunate, trummita.
/On salapidulik see tulemine./
Kui pole ruumi, eks siis kummita
Ma lossiaknal. Jah - see valge vine!
Allikas: Lääne Elu, 1990, 6. september, lk 8