Villem Grünthal-Ridala "Haapsalule"
Linn, kahe neemena, muistine Läänemaa piiskopi pääpaik,
Kerkinud otsekui toost haljaste lainete voost,
Kaisutad värviderõõmsana vöödina randu ja neemi,
Viiki ja Holmide maid. Ikka end küünitad vaid
Poole to välkuva vee, kohe Vormsid ja kerkivid saari,
Mis nagu kangastusread kauguse veerule vead,
Justkui paosklesid mannert, suurt muistist Merimaa randa,
Lahti ja jäetuid laidusid, väinade suid,
Kus tiir, kajakas tiirleb ja part ehk loogeldes lennab,
Kerkides helkivast voost, rohekasrammusast roost.
Otsekui kiivuses jäetud on Paralepp lõunase poole,
Männiku mustetav sein, liivik ja lilletav hein,
Päikeses, voogudes supleja nooruse eelistud paigad,
Metsane meelitav tee, kui ta on jätnud jo vee.
Kaugusi taotlevad Malle- ja Karu- ja Kajakarahu,
Samu kui Holmide viirg, hergava päikese kiirg,
Mis kõik soojuse, kuumuse lainesse sulgevad näikse,
Olgu see õhk, maa all, veed heled, männiku vall.
Linn vaid naeratab kaugelt kui nõiutud kõigest,
Lahtede looklevast voost, Lepiku luhtavast roost,
Päälpool katuste helki ja noordunud aidade haljust,
Mis vaid laiuvad näed, kergitab lossitorn pääd,
Üle ringmüüri, jo aegade ränkusest vaibunud halli,
Haljasse varisend, lärmitseb hakkide lend,
Eksites harvade armunud noorte idülli ja vaikust,
Rändajad üksildast, mõnda siin mängivad last,
Kellel Aafrika rannale ohtrasti kollakad liiva
Külvavad igal pool noorsugu armastav hool,
Sui aja põgusaks viiteks, to hulluva nooruse tarvis,
Kes siin täidab teed, vallates, rannad ja veed.
Mind aga veetlevad vood heled, helkivad lained,
Mere kristalline läik,ulguvee mühisev käik,
Lajud, kus viireste poegade, partide perega asu
Tulnud on jagada, maad, - eraku vagusad raad,
Eemal sest hullunud ilmast ja meeletu-meelsuse farsist,
Mis on, paraku, nüüd viimane kriiskaja hüüd.
Mõnd´ oled võõrale, Haapsalu, aidade rohke haljas,
Pakkunud puhkavad suid, kalduvid päivi ja kuid,
Soetanud sõpru, ah loodame, vabasid tühjuse meelest,
Kõigest, mis jätnud on karm, meie aa roostese arm,
Olgu nüüd pühendunud teveksjätmiseks neile ja muile
Eelmised põgusad read, mis, tuju, sõnusse sead.
Allikas: Villem Ridala "Meretäht", Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1935, lk 79-80
Autorist: Luuletaja, filoloof ja tõlkija Villem Grünthal (185-1942, sündinud Muhus)