Henrik Visnapuu „Mõni nendest, mu kaasaeglastest“ /Ernst Enno lk 160-174
Enno tee (Ernst Enno
luuletajana)
Olen
Ennot kohanud ainult ühe korra, vist 1924. aasta sügisel. Olen vahetanud temaga
ühe kirja, minu kirjutise puhul temast „Vanades ja vastsest poeetides“.
Külastades Ennot ta Haapsalu kodus, oli minu sihiks kontrollida, kui palju olin
Ennot mõistnud kui luuletajat.
Üldiselt,
nagu selgus, olin õieti leidnud tema luuletaja-olemise teosoofilise võtme.
Ärkamis- ehk nn. valgustusmomendi tugeva üleelamise kohta ainult Enno tähendas:
„Kui oleksin selle tõsiselt üle elanud, oleksin täiesti teine inimene.“ Nagu mõistsin,
Enno väitis kõnelemast selle nii sisemise seiga üle. Sain mulje, kuidas teatav
mõte võis haarata ja paeluda luuletaja tervet
olemist. /…/
Lk 161-162
/…/
Avades selle järel „Uute luuletuste“ esimesi lehekülgi, näeme kohe, et 1905.
aastal kirjutatud read mitte tühjad sõnad polnud, vaid et neil sõnadel oli tõsi
taga, et need sõnad olid kantud tugevast elamusest.
Kolmekümne
nelja aastane luuletaja avab oma luuleaia värava kuulutamisega:
Ma laulan üksi laulu muinasjutust,
/…/
Lk 168
/…/
Nagu eespool mainisime, esimeses kahes kogus tema vormimeel on tugevam ja
ärksam, viimastes kogudes aga tüürib ta ikka enam ja enam oma elamuste valda
ega hooli vormiküsimustest peaaegu sugugi. /…/
Lk 173
/…/
Juba sellegi tee rännumärkmed, mida sisaldavad Enno neli luuletistekogu,
annavad meile teadvuse ühest: õnn ei peitu ainult aktiives maailma
vallutamises, vaid ka maailma vastuvõtmisest, ühtekuuluvuse rõõmus.
Lk 174
Allikas: Henrik Visnapuu „Mõni nendest, mu kaasaeglastest“ / koostanud Hando Runnel ; eessõna: Hando Runnel : Tartu, 2021