Jaan Kross "Kallid kaasteelised II"
/.../ Ma ei oskagi enam
ütelda, mis nimelt õhutas mu ajutist huvi Kreutzwaldi, eriti verinoore
Kreutzwaldi vastu. Küllap see pidi olema Kreutzwaldi "Kirjavahetuse"
esimeste köidete ilmumine, mis leidis aset 1953-ndal aastal. Samal ajal ilmus
ju Soomes ka Gustav Suitsu "Noor Kreutzwald", nii et seegi pidi
kellegi püksitaskus kohale toimetatuna olema mulle lausa mu Eestisse-naasust
alates kättesaadav. Kui mitte mujalt, siis igatahes Voldemar Milleri ja Kyra Roberti
vahendusel. Aga selle kõige nii-öelda isikliku omaksvõtuga läks mul
millegipärast veel küllalt kaua aega. Igatahes mäletan, see oli vist 1965-ndal
aastal, kui tabasin enda skitseerimas stseeni: 21-aastame Kreutzwald seisab
Tallinna Raekoja platsil ja ootab Haapsalu-Tallinna postitõlla ettesõitu. Sest
tema on otsustanud sõita Haapsalu postitõllaga Keilasse, et külastada
praostihärrat Holtzi. Sest praostihärra on käinud Tallinnas ja andnud talle -
küll parun Stackelbergi soovil, aga ikkagi - õpetust eesti keeles. Kuna
praostihärrat peetakse ju eesti keele tundmises tõsiseks autoriteediks./.../
Lk 62
/.../ Aga Elleni ja minu
järgmine suvekodu otsimise üritus oli kuidagi Valter Korbi ja tema Magda-proua
poolt meile soovitatud või vahendatud. Sedamööda võttis Valter meid ühel päeval
koos Magdaga oma vana "Volga" saba peale - muuseas, selle vana
"Volga sõidukõlbuliseks kohandamise peale meie õuel asuvas garaažis kulus
peamine osa Valteri vabast ajast - ja
sõidutas meid Noarootsi.
See oli tollal enam-vähem
täiesti tühi piirkond. Seal oli paigale jäänud üksnes vähestest eestlastest
koosnev maaelanikkonna osa. Rootslased olid ju valdavalt juba 43.ndal ja 44-ndal
aastal lahkunud Rootsi. Me peatusime kuskil väga suhtelise kõrgusega
kõrgendikul, kust paistis kõrkjasse kasvanud sinist vett, mis ei saanud olla
muud kui nõndanimetatud Sutlepa meri. See pidi ju olema jäänukjärv, mis
Lääne-Eestis ilmneva maakerke tõttu, oli tänaseks säilinud mandri ja Noarootsi
vahelisest väinast, mille kohta väidetakse, et vene tsaari Peeter Esimese
laevastik olevat selle kaudu veel 1722-sel aastal sõitnud sisse Haapsalu lahte.
Noh, peab ütlema, laevad, mis kasutasid selliseid juba kahesaja aasta eest
maanteekraavideks ahenenud väinasoppe laevateena, ei saanud küll olla kuigi
hirmuäratavad. Ülimalt võisid need vist olla mingid saaristulaevastu galeerid,
ühesõnaga igatahes sõudealused. Või mine tea. Meie liikusime igatahes pisut
edasi selle tühja ning lageda poolsaare sisemaa poole ja peatusime tillukese
talumaja juures, mis seisis keset lagedat poolsaare sisemaa poole ja peatusime
tillukese talumaja juures, mis seisis keset lagedat lehtpuusalu taustal ja
kutsus meid oma tiidakil õueväravaga pihamaale sisse pöörduma. /.../
Lk 116-117
Allikas: Jaan Kross „Kallid kaasteelised II“ : Tallinn, 2008