Jaan Kross „Kallid kaasteelised“
1942-ne aasta
/.../Meie saime Helgaga oma suvepuhkused 1942-sel
aastal vist juulis ja 1943-ndal augustis. Neljakümne teisel aastal veetsime oma
suvepuhkuse Haapsalus ja neljakümne kolmandal aastal Viru rannas, Pedassaare
külas.
Muuseas on mu Haapsallu-sõit 1942-sel aastal kaudselt
seotud Ants Laikmaa viimase käiguga Tallinnasse südasuvel samal aastal. Olen
sellest kunagi "Loomingu" kirjutanud ja vist ei ole palju, kui toon
selle ammuse teksti siin eneselegi meenutuseks ära:
Laikmaa pitoreskne kuju oli mulle välimustpidi aastaid
tuttav. 1942-se aasta südasuvel oli see üle mõne aja jälle Tallinna tänavail
liikvel. Esimest korda nägin teda "Kultase" kohvikus, mis siis polnud
veel okupatsioonivõimude käsutusse võetud. Istusin Johannes Greenbergiga
allsaali tagumises otsas, praeguse "Moskva" baarileti kohal, kui
vanameister sisse tuli.
Kõik oli endine: kõva kollane õlgkübar, helehall
pääsusabarevääriline ülikond, libliknurgaline peaaegu - Vatermörded, krüsanteem
nööpaugus ja kepitüüakas käes. Aga parem jalg näis halvemini sõna kuulavat kui
viimastel aastatel, põsesarnade punetus oli ahenenud lillakaiks saarteks muidu
veel üsna päikesepargasel näol, kael krae valges turvisrõngas oli kõhnem ja
köisjam, selja teatraalses sirguolekus tundus peaaegu meeleheitenooti ning
ablaste agressiivsete sinihallide saatürisilmade pilk oli murettekitavalt
klaasine.
Ta tuli aeglaselt, kanget jalga liibates trepini ja
läks kepiga tümpsides neli-viis astet üles. Seal ta peatus, pööras
hirmuäratavalt sirge selja trepikäsipuu poole ja heitis pilgu alumise saali
rahvasaginasse. Ta tervitas Greenbergi oma valge tokiroika nagu marssalikepiga,
pöördus uuesti ja läks trepist üles.
Paar nädalat hiljem astusin tolleaegsel Viru väljakul
Haapsallu sõitvasse bussi. Olin viimane pealetulija. Buss oli rahvast kubinal
täis ning nõnda jäin seisma ukseesisel põrandaastangul, seljaga vastu ust.
Pidin kõigis peatustes maha astuma, et inimesed välja ja sisse saaksid. Aga
selle eest oli hea sõidu ajal rahvast silmitseda. Istujate peade ja seisjate
kõhtude vahel vappus ühe tagumise istme kohal Laikmaa hallikrähmune habe ja
kollakas Sokratese-kolp.
Kui ma Taeblas maha astusin inimesi läbi laskma, tuli
ka bussijuht välja ning tõi bussikatuselt maha mõneteistkümnekilose paki. See
oli meetri-poolteise pikkune ja õige jäme traadiga kokku seotud paberi, papi ja
kartongi, lõuendi ja muu niisuguse kraami rull. Ka Laikmaa oli maha kobinud ja
tema omaks see rull osutuski. Kuid samas selgus, et polnud hobusemeest ega
kaarikut, mis pidi tal kojusõiduks
vastas olema. Laikmaa, bussijuht ja mõned kohalikud inimesed arutasid asja
troppis bussiukse ees. Selgus, et tõenäoliselt oli hobusemees eksinud ja ootab
tee ääres sadakond meetrit eespool. Suurt rulli pungil bussi toppida oli
tülikas. Pealegi tahtis Laikmaa, et seda püsti ei asetataks - pidi seal mingit
vedelikku anumaga ka sees olema. Rulli bussikatusele tagasi viia polnud saja
meetri pärast ka nagu mõtet. Laikmaa tahtis selle siis kätte asida ja bussil
minna lasta. Pakkusin ennast pakki kaarikuni kandma - kui bussijuht nõustub
eespool nii kaua ootama. Ja juht osutuski lahkeks meheks. Buss sõitis ette ja
meie hakkasime Laikmaaga teed mööda astuma.
Kõndisime veidi maad, Laikmaa tõttu üsna aeglast
sammu. Ta heitis mulle külje pealt oma tuntud jõllpilgu. Ma nägin seda nüüd
päris lähedalt. Ta heledad pungis silmad oli nagu emailsed ja kuidagi
äraolevad. See oli väga vana ja väga sklerootilise mehe pilk.
"Aga Haapsalu härrasid teie ei ole??"
"Pole küll."
"Te olete Tallinnast."
"Jah."
"Ma nägin teid seal. Paari nädala eest. Te
istusite kohvikmajas. Selle traatpeaga, noh. All, paremat kätt."
"Jah. Ja teil on kõvad tööplaanid?" ütlesin
materjalirullile osutades.
"Plaanid peavad ikka olema," ütles Laikmaa,
mulle tundus, et peaaegu vihaselt.
Sealsamas jõudis kaarik, mille bussijuht meile vastu
oli saatnud, meie juurde. Laikmaa õpetas, kuidas ta pakki tuli kaariku
jalaruumi põhkudele seada. Kui me kättpidi jumalaga jätsime, pomisesin talle
oma nimegi. Viimane, mis ma maestrost läbi vasaku bussiakna nägin, oli vappuv
kollane õlgkübar kaariku seljatoe kohal tolmupilves kollaste väljade vahel.
Kui ta surmateade 21-se novembri ajalehtedes seisis,
mõtlesin uue arendusega: mis imeväärt panoptikum pidi küll olema niisuguse mehe
mälu, kui ta silm mäletas absoluutselt juhuslikku ja tundmatut nägu, mida ta
mõne nädala eest mõne sekundi läbi surma lubjakarva varju oli vaadanud.
Lk 85-87
Allikas: Jaan Kross „Kallid kaasteelised“ : Tallinn, 2003