Lauri Pilter "Vee tänav"
Väikelastekodu Vee tänaval. Kõrkjal tänav, teise nimega Võrgumehe tänav minu 1985.aasta novellis. Halli kardina vahelt vilksab haletsusväärne hall lapsenägu. Punase tellisepuruga kaetud tenniseväljak tänava lõpus, Rudolf Tobiase monumendi taga. Tänava teises otsas suur kõrtsimaja, teise nimega Rembrandti maja ühes mu jutus. Sealt, kus tänav ühineb Metsa ja Vaba tänavaga ja kus seisid konteinerid eri sorti prügi jaoks, läksin 36-aastasena ülesmäge haiglasse viimast korda oma surevat vanaema vaatama. Selle koha peal on nüüd aastaringi köetav avalik veekemmerg, ligidal Kopli tänava alguses värviline infostend Koplipealse ja Konnaküla ajaloo kohta.
Olen tuhistanud jalgrattaga Metsa tänava lõpust piki Vee tänavat Promenaadile. Randa minnes rohkem küll vältinud Vee tänavat, pöörates juba selle alguses, kõrtsimaja vastas, jalgrada pidi roovälja äärde Hommiku kaldale, mis viib linnuvaatlustorni juurde.
Kuid südames on üha püsinud koolipõlves välja mõeldud Võrgumehe tänav kuskil seal Hommiku kalda ja sisemaisema Vee tänava vahelises kvartalis, pigem jupike sissesõiduteed, mis kunagi uduhallil sügispäeval inspireeris mind kirjutama koolipäevil elevust pälvinud pooleldi realistlikku, pooleldi romantilist juttu.
/Käsikirjas, ilmumata/